Kirik rahvuslusest lahti haagitud?

Kirikumuusika ja poliitika – kas sellel sõnapaaril on üldse teineteisega midagi tegemist? Kunagi 80ndate alguses ütles mulle üks elutark kirikumuusik, et kui tahad kirikus muusikaga tegelda, siis hoia poliitikast eemale. Tollases olukorras, kus kiri dissidendiks peetavalt isikult võis sulle Pagari tänava tähelepanu kaasa tuua, oli sellel ütlemisel muidugi teine tähendus kui praegu.
Tollal oli seotus kirikuga paljude jaoks ka vastupanu vorm. Kirikukooride tegevus ja repertuaar andis inimestele tuge ja näitas, et on väärtusi, mida riigikord pole saanud muuta.
Rahvuslus näib olevat moes, aga kirik on sellest n-ö lahti haagitud ja mõlemad liiguvad oma rada. Üheks ühendavaks lüliks on kirikumuusika ja õnnelikul kombel on see näha ka meie riigihümni viimases salmis. Samuti on paljudes populaar­setes lauludes isamaalisus ja Looja kindlalt koos.
Päevapoliitika õhutab tegema oma valikuid ja meie kodanikukohus on käia valimas. Sama peaks kehtima koguduste nõukogude valimiste kohta.
Paraku on valimas käivaid inimesi ka suurtes kogudustes vähe. Siiski saavad lõpuks paika nii juhatuste esimehed kui kirikukogu saadikud, kes määravad meie eelarve, toetudes neile teada olevale informatsioonile ühe või teise tegevusvaldkonna kohta. Kui tegemist on uute inimestega, kas siis peaks tegema neile kohustuslikuks lugeda läbi kõik viimaste aastate oma koguduse või EELK aruanded?
Olen oma kooridega aastate jooksul andnud palju kontserte eksiilis elavatele eestlastele. Oma kavad oleme koostanud eesti vaimulikust muusikast, aga ka isamaalistest lauludest. Pole vahet, kas laulad baltisakslastele Saksamaal või Krimmi eestlastele – tunne on sama: ülendav ja samas veidi kurkukraapiv.
Viimasel korral Krimmis tuli ühel ekskursioonil meie juurde ilmselt kasahhi päritolu noormees ja küsis: millised eestlased teie olete? Kas meie, s.o sovetskije estontsõ või need teised, need fašistid, kes selle pronkssõduri ära viisid?
Paar nädalat hiljem kuulsin ühelt väliseestlaselt, et kodueestlasi peetakse osaliselt ikka punasteks. Kaua võib, tahaks selle peale küsida.
Kirikumuusika lohutab ja ülendab; muusika võib olla sillaks täiesti erineva maailmavaatega inimeste vahel. Targad mehed on öelnud, et muusikasse kätketud palve on kahekordse jõuga. Muusiku roll koguduses on väga oluline ja samas keeruline, sest lisaks Jumala teenimisele on see järjekindel töö inimestega, olles samas ligimeste pideva tähelepanu all.
Seda tööd ei saa teha projekti korras, sest harjutama peab pidevalt ja nii on see muusikul olnud juba lapsest saadik. Ideaalis võiks kirik koos riigi ja omavalitsustega kokku panna kirikumuusikute palgafondi, mis tagaks normaalse tasu vastavalt tööajale.
Öeldakse, et iga rahvas on oma juhte väärt. Igal pühapäeval palutakse kirikupalves: anna rahva juhtidele tarkust! Tarkuse allikale keskendudes sai teoks meie eelmine kirikupäev ja laulupidu Tartus. 3000 kuulajat ja 3000 lauljat-mängijat said allikale tulles sellest oma sõõmu.  Loodetavasti valmistuvad lauljad agaralt uueks kokkutulemiseks järgmisel aastal.
EELK kirikupäev ja laulupidu «Mu mano tulge, latse» peetakse 11.–13. juunini taas Tartus. Koorid on end registreerinud, repertuaar kinnitatud ja lauljad võivad usinalt laulude õppimisega tegelda. Laulupäeva sihtasutuse juhatus on asunud värbama abiks vabatahtlikke ning valmistama ette kirikupäeva plakateid ja kutseid.
15. oktoobril lüüakse kirikupäeva ürituste kava lukku. Palju tööd on tehtud, palju seisab suurpeo õnnestumiseks veel ees. Abiks on siin kõigi meie palved, sest laulda-mängida Loojale kiituseks ja inimestele rõõmuks ongi meie poliitika.

Piret Aidulo,
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees