Kirik pole muuseum

Alates 2006. aasta kevadest korraldab muinsuskaitseamet koostöös EELK ja siseministeeriumiga täiendkoolitusi EELK vaimulikele, koguduste juhatuste liikmetele ja kirikuteenijatele ning kohalike omavalitsuste esindajatele.
Koolituse eesmärk on teadvustada säästlikku ja teadlikku ümberkäimist kiriku kunstivaraga ning tutvustada avariiliste olukordade võimalikke lahendamisviise.
3. oktoobril toimus koolitus Lääne praostkonnas, 9. oktoobril Saarte praostkonnas; 11. oktoobril on järg Tallinna ja 17. oktoobril taas Lääne praostkonna käes. Koolituse korraldamise vajalikkuse tingis muinsuskaitseameti nõuniku Mari Loidi sõnul kahepoolse dialoogi suurendamise vajalikkus: «Tagantjärele probleemidega tegelemine toob tihti kaasa pöördumatuid kahjusid, seetõttu loodamegi koolituse kaasabil ennetada paljusid võimalikke muresid.»
Koolitus keskendub peamiselt hooldamise vajalikkusele, sest just pidev hooldus on see, mis hoiab ära hilisemad tõsisemad kahjustused ning suuremahulised remondi- ja restaureerimistööd. Inimesi püütakse julgustada käepäraste vahenditega, kuid säästlikult likvideerima n-ö kriisikoldeid hoone juures. Näiteks õpetatakse, mida ette võtta läbisadava katuse või purunenud aknaruutudega. Arutatakse, kuidas säästlikult ja teadlikult ümber käia kunstivarade ja tekstiilidega.
«Samuti püüame ergutada kogudusi tihedamalt suhtlema kohaliku muinsuskaitseameti töötajatega, et üheskoos leida lahendusi ja vajadusel kutsuda appi kitsama eriala spetsialiste,» rääkis Loit Eesti Kirikule ning lisas, et juttu tuleb ka kirikute sisekliimast, kalmistutest, arheoloogiast kirikus ja selle ümbruses (näiteks erinevad trassid kirikus ja kirikuaias) ning seadusandlusest.
Igas praostkonnas toimub kaks koolituspäeva, teine päev lõpeb ringkäigu ja diskussiooniga ühes kirikus. Loit rõhutas, et kirik ei ole kindlasti mitte muuseum, kuid selles leiduvad varad on meie kõigi ühiseks pärandiks, rikkuseks ja uhkuseks – eelnevate põlvkondade poolt valmistatud ja hoolega hoitud: «Nüüd on siis meie kord säilinu eest hoolt kanda, et järgnevadki põlved sellest osa saaksid.»

Merje Mänd