Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kiire, kiire, aeglane…

01.11.2006 | | Rubriik: Kolumn

Tuntud ärimees ja ühiskonnategelane Aadu Luukas suri 7. oktoobril 67 aasta vanuselt. Aadu Luukasest oli mulle aastate jooksul kujunenud kaks ettekujust: üliedukas ärimees ja inimene, kes oli seotud peaaegu «kõige heaga», mida ühiskonnas laiemalt üldse ette võetakse. Olgu viimaseks ühiskondliku leppe protsess, õigeusu kirikutüli lahendamine või mõni muu hetkel päevakorral olev algatus.
Mõtlema pani mind aga tõsiasi, et Luukasel jäid paljud asjad pooleli. Paar nädalat enne Luukase surma kirjutasid ajalehed, et Luukas kavandas koos Tiit Vähiga Sillamäele 750 miljonit maksvat keemiaterminali. Ka veel päev enne oma surma plaanis Aadu Luukas tulevikku koos äripartner Vladimir Volohhonskiga. Mida nad täpselt plaanisid, seda ma ei tea, kuid päev enne Luukase surma tulid nad koos Volohhonskiga Novgorodist Helsingi kaudu koju ning leppisid kokku, et pooleli jäänud jutte räägivad nad esmaspäeval edasi (Eesti Päevaleht, 21. oktoober 2006). Oleks Aadu Luukas teadnud, et ta enne mainitud esmaspäeva sureb, oleks ta ilmselt Volohhonskile öelnud: «Esmaspäeval ma kahjuks enam ei saa.» Aga ta ei teadnud.
Elu sunnib kiirustama ja rabelema tuleviku nimel ning teinekord näib, et kõik töötab justkui selle nimel, et  meil poleks aega mõeldagi oma tegemiste üle. Nii võib juhtuda, et kogu tänane pingutus toimub enda, oma perekonna ja laste tulevikuliste väljavaadete nimel, justkui seda tulevikku oleks veel väga palju ning teekonna lõpp igavesti kaugel ees.
Lihtsalt mõttemängu korras vaagisin, kuidas elaksin, kui mul oleks veel elada üks aasta. On küllaltki ilmne, et «viimase 365 päeva tegevusplaanis» muutuksid mitu olulist asja mitteoluliseks ning mõne ülikiire asjaga oleks aega küll ja küll. Näiteks poleks õpingud enam eesmärgiks omaette, samas pole ka mõtet enam lastele õhtuti öelda: «Ära sega, kas sa ei näe, et isa teeb tööd.» Lastega suhtlemine muutuks tööst olulisemaks, sest lapsed kasvavad suureks ning seejärel on juba enamus suhtlemisvõimalustest käest lastud (saab ju lastega suhtlemiseks olev aeg paljuski otsa siis, kui lapsed juba suureks saavad!).
Küsimus ei ole mitte enese-hävitajalikus mõttemängus, vaid selles, et mõtleksime, mis on meile oluline siis, kui meie lahkumine tuleks kas või homme. Või sõltumata sellest, kas see tuleb 70 päeva või 70 aasta pärast. Tavaliselt pole meil sellistele asjadele aega mõeldagi. Või on aega selleks ainult matustel, kus ühelt poolt pole kellelgi mingeid pakilisi asju ajada ning teiselt poolt on näide meie maise teekonna paratamatust lõpust meil reaalselt silme ees.
Mind pani niimoodi mõtlema väike külmetushaigus, mis mind eelmisel nädalal tabas. Ka haige olles ei jõua õieti tööd teha, küll aga asjade üle järele mõelda. Nii võivad matus ja haigus paremini elu korrastada ja mõtestada kui pulm või tööpäevad.
Muul ajal kipub elu võtma üha kiirema ringikihutamise, suuremate sihtide ja jäägituma enesepanustamise kuju. On tõsine oht muutuda järjest kiiremini aerutavaks merehädaliseks, kel lihtsalt pole aega vaadata, mis suunas paat üldse liigub. Võib-olla on mõttekam aerutada tasa ja targu, iga väikese vahemaa tagant järele kontrollides, kas ma olen ikka õigel kursil, kui teha seda nii nagu tänases ühiskonnas kombeks – sihitult, kuid kõigist teistest kiiremini.
Image
Alar Kilp

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)