Kes võib pääseda?

Peetrus ütles: «Vaata, meie oleme oma vara maha jätnud ja järgnenud sulle!» Tema aga ütles neile: «Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast, kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu.»

Lk 18:28–30

Evangelist Markus täpsustab: «… ega saaks vastu nüüd, selsinasel ajal sajavõrra …», evangelist, kes pärimuse järgi põgeneb Jeesust vangistama tulnud sõdurite käest ihualasti. Jeesus annab siin vastuse ehmunud ja ärevil jüngreile ja ebalevale Peetrusele: kas olen ikka küllalt andnud? Ja naljakas pole see lugu sugugi mitte ega ka küsimus.

Enamik Jeesuse järgijatest on jätnud kogu senise elu, Peetrus võis olla neljakümnendates aastates ja enamik neist sellises eas, kus tormakus on jäänud seljataha, kus igapäevarutiin ja külaeetika on haaranud inimese voolusesse, kust välja pääseda ei oska tahta – ja kui siiski lähed, siis pea võimatu on pöörduda tagasi. Neile oli arusaamatu, miks tuuakse lapsi – laps räägib siis, kui kana pissib.

Jeesus arvab teisiti: selliste päralt ongi Jumala riik. See, kuis laps oskab hämmelduda, kuidas ta haarab uue asja järele, lastes käest äsja kõige kallima, otsekui purjus olles (nagu arvati nelipühade ristikoguduse kohta) järjest haarates uut ja uut. Ehk sellepärast ongi nii hea lapsele midagi kinkida, ta ei ole asjades kinni, vaid milleski muus, ta olek annab meile hetkeks õige suuna.

Kas olen küllalt andnud? See küsimus on mind alati ajanud segadusse, kui tehakse koguduse liikmeannetust või annetatakse talituse eest, küsides, kas sellest jätkub? Mäletan, et Jüri Bärg, 90ndate Juuru õpetaja, julges mõnikord vastata, et ei jätku, isegi kui kogu varanduse siia tooksite, ikka ei jätku. Sest see oleks ju üksnes algus: nõnda nagu evangeeliumiloos rikkast jõukast mehest, kel arvestatav ühiskondlik positsioon, õpetatud ja vagade ringkonnast, kellel ainult üks asi oli vajaka – oskus loobuda senisest. Ta oli hästi elanud ja õigesti, kuid seisma jäänud, lae kätte saanud, ise jumalaks muutunud oma kinnises maailmas. Jeesus ohkab mehe kurba meelt nähes: «Kui ränga vaevaga lähevad varanduste omanikud Jumala riiki.»

See pole sugugi sotsiaalne sõnum ega saa siia kuidagi ise pookida lause teist poolt, et vaestel on see imekerge. Ka vaesusesse võib jääda raskesti kinni ümbrust, valitsust, riiki jne vihates. Jeesus kuulutab siin Jumala kuningriigist ja sinna pääsemisest, jutustades üha mõistukõnesid ja tuues näiteid lastest, rikkast mehest ja loobumise raskusest ning rahvahulk ja jüngrid, kes seisavad ümber, ei oska enam arvata, kes siis üleüldse pääseb sinna riiki ja mis sellest kasu on.

Kuningriik, millest siin räägitakse (Jeesuse emakeeles malkuta), pole ilmselt selline, nagu oleme harjunud riiki ette kujutama: kindla territooriumiga, piirivalvuritega, sümbolitega, geograafilise asendiga jne.  See pole state, see on liikumine.

Arthur Võõbus, Ameerika välis-eesti teoloog, on seda tõlkinud: Jumala valitsemine. Ja seletab: «See ei ole institutsioon, see ei ole midagi mehhaanilist või neutraalset, Jumala valitsus on alati aktuaalne. Piibel ei kõnele «kuningriigist» kunagi minevikus. Jumala valitsus kas on või seda pole. Küsimus sellest on alati väga isiklik, keegi ei saa seda teise eest lahendada.»

Sellepärast ei saa küsimusele, kas sellest jätkub, keegi teine vastata kui üksnes Jumal. Ja kui Jumal vastab, siis küsimus sellest, mis on antud, ununeb. Evangelist Markuse puhul ei saa rääkida kibestumisest, ta jäi ihualasti siiapoole risti, kuid kaeti küllaga, julguse ja rõõmuga pärast õpetaja surmast ülestõusmist. Ka Peetrus ja teised jüngrid said täidetud samaga, nad said sajakordselt ja rohkemgi, nõnda nagu muinasjutud lõpevad: seda ei mõista jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Aamen

.

Tauno Kibur,
Juuru koguduse õpetaja