Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kes peab kinni ustavast sõnast

02.02.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Piibel ei anna meile kindlat piiskopiameti teoloogiat. See on olnud eri aegadel erinev sõltuvalt sellest, missugune on mingil ajal olnud kord ja kus see on kehtinud.
Jeesuse aja juutluses on esinenud piiskopiameti ähmane eeskuju – paqid või mebaqer (‘uurija, külastaja’). Näiteks esseenidel on see juht, kes tegeleb usklike hulgaga.
Otsest sidet kristliku piiskopiametiga sel siiski leitud pole, kuna piiskopiamet on tõusnud algkirikus esile just Pauluse kogudustes, pagankristlaste hulgas. Juudikristlaste hulgas oli selle asemel vanema, presbüteri amet, mis on pärit juudi sünagoogivanema ametist ja kujunenud juudi kogukonna ühiseluga seotud korraldustöö juures. Paulus mainib Fl 1:1 piiskoppe ja diakoneid.
Mõiste «piiskop», «ülevaataja» on pärit kreeka ühingute õigusest, kus ülevaataja ametiks oli hoida ühist vara. Ülevaatajate ja diakonite mainimine eraldi viitab, et diakonid ja piiskopid on olnud Paulusele kuidagi eriliselt lähedal. On teada, et Filippi kogudus on toetanud Paulust majanduslikult. Selle juures pidid olema tegevad piiskopid.
Sarnased ametinõudmised
Piiskopiameti edasisel kujunemisel on oluliseks teetähiseks piiskopi ja presbüteri ameti kohtumine 1. ja 2. kirjas Timoteosele ja Tiitusele. Siin on näha esimese sajandi lõpp Väike-Aasias, kus juudikristlus ja pagankristlus on leidnud tee teineteise juurde ning kus samas koguduses on koos nii piiskopid, presbüterid kui ka diakonid.
Torkab silma, et piiskopid ja presbüterid on oma olemuselt teineteisele lähedased, samuti ei erine neist diakonid, kuna nende ametipidamisele seatud nõudmised on üsna sarnased (1Tm 3:1–13; Tt 1:5–9). Veel on aga tunda vanema korra mõjusid, näiteks selles, et presbüterilt ei eeldata alati (1Tm 5:17) oskust õpetada, presbüter võib olla lihtsalt auväärne kirikuvanem.
Samas on nendes kirjades tunda juba uut aega. Piiskop saab erilise koha mitte selle kaudu, mida piiskopist ja vanemast kirjutatakse. Olulisem on see, et kirja saajat kujutatakse näidispiiskopina. Timoteos ja Tiitus peavad juhtima kogudust ja seadma ametisse vanemaid. Piiskoppi kujutatakse sageli just noore mehena. On ju piiskop ise suhteliselt noore ameti ja töömeetodi esindaja, seetõttu on kujunenud sageli olukord, kus juht, piiskop, on noor, presbüter aga vana. Taoline eaküsimus esineb ka Ignatiosel, kes manitseb, et piiskop Polykarpost ei tohi tema nooruse pärast alahinnata.
Piiskop kui jutlustaja
Sündiv luterlik kirik, hakates kujundama oma vaimulikuameti korda, võis vaadata tagasi piiskopiameti ajaloole vana- ja keskajal. Mõnest kindlakskujunenud mõttest loobuti, mõni jäeti alles. Näiteks sai keskaja eeskujul piiskopiameti kindlaks osaks territoriaalsuse mõte. Kui algkoguduses oli piiskop kohaliku koguduse amet, siis edaspidises arengus oli see kujunenud provintsi või terve maa vaimuliku juhi ametiks, kuna kogudused olid moodustatud kihelkondades.
Vastandina keskajale lõpetati luterluse sündides piiskoppide maine valitsus, nende maahärravõim ja kohtuvõim, mida tunnetati maise seaduse alla kuuluvana. Olid ju piiskopid keskajal sageli võrdsed vürstide ja kuningatega ning käsutasid maid. Augsburgi usutunnistus tahab näha piiskoppe vaimulikena selles mõttes, et nad teenivad vaimulikul viisil.
Piiskopiamet eraldati vürstiametist ja ühendati kihelkonnapreestri ametiga, st jutlustajaametiga. Reformatsiooni esindajate mõtlemise põhihuvi oli Jumala sõna ja sellele vastav kirik, seetõttu huvitas piiskopiameti diskussioonis neid eelkõige see. Nad näitasid, et õigesti mõistetud piiskopiameti ülesanne kattub tegelikult suuresti jutlustajaameti omaga.
Augsburgi usutunnistus ütleb: «Seda võtmete meelevalda või piiskopiameti meelevalda teostatakse üksnes Jumala sõna õpetamise ja kuulutamisega ja sakramentide jagamisega.» Luterlik piiskopimõiste toob piiskopi lähedale teistele kirikuametitele, viidates kooskõlas reformatsiooni üldise suunitlusega Jumala sõnale ja sakramentidele, et tegelikult teevad ju piiskopid ja kihelkonnavaimulikud sama tööd.
Keskaja eeskujul on piiskopi oluline ülesanne olla uute vaimulike ametissepühitseja ja esimene vaimulike hulgas. «Keegi ei tohi kirikus jutlustada, kui ta pole selleks korrakohaselt seatud,» kirjutab Augsburgi usutunnistus. Erinevusena keskajast aga ei näha ordinatsiooni mitte sakramendina, vaid hea ja põhjendatud korrana kiriku teenimisel.
Vallo Ehasalu

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)