Kes on pannud käe adra külge

Eesti Kirik tähistab 4. märtsil taasilmumise 20. aastapäeva. Neist 20 aastast olen lehe peatoimetaja olnud 14 aastat. Enne seda olin lihtsalt lehe lugeja ja tellija. Töötasin Põlva maakonnalehe toimetuses ja aitasin välja anda Võru praostkonna lehte. Ühel väga soojal ja päikselisel päeval, kui erastamislained lõid alles laksu maakonnalehtede ümber, kohtasin Põlvas Kadri Ugurit, kes oli siis Eesti Kiriku peatoimetaja. Muu jutu sees mainis ta enda lahkumisest sellelt kohalt, ütles, et tuleb konkurss, ja soovitas minulgi konkureerimisele mõtelda. Sõna oli välja läinud.
Mind haaras kummaline ärevus. Olin kuid olnud rahulolematu oma senise tööga, sest kõik oli liiga tuttav, liiga argine, liiga läbikirjutatud. Võisin une pealt istuda ja kirjutama hakata, sest valdkonnad, mis Koidus olid minu hallata, olid kordi ja kordi läbi kirjutatud.
Kui olin võimaluse töökohta vahetada selgeks mõelnud, haaras mind veelgi suurem ärevus. Ei ole ju võimalik, et üks nõukoguliku haridusega ajakirjanik saab hakkama üle-eestilise kristliku lehe töö juhtimisega! Kuigi olin vajalikud paberid kirikuvalitsusele esitanud, ei olnud ma oma otsuses kindel. Paber ei maksa ju midagi. Kas ma tõesti tahtsin loobuda mugavusest ja harjumuspärasest tööst – hakkasin juba sedapidi mõtlema. Oma kõhkluste ajal sain palju julgustust headelt inimestelt.
Inimese mälu on selektiivne, aga toda tuleku aega mäletan ma selgesti. Mäletan emotsioone, kohtumisi ja kõnelusi. Mäletan selgelt isegi üht unenägu, mida aastaid hiljem söandasin Evald Saagiga jagada ja sellest märgilist tähendust otsida. Tol ärevuse ajal ei teadnud ma, et ei minu ega kellegi teise otsusest sõltunud õieti enam midagi, sest mind oli Tema välja valinud ja kutsunud.
Eeloleva pühapäeva päevasõna Luuka evangeeliumist – ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile – on mul kogu aeg meeles seisnud. Täna tunnen, et minu töö on mind täiesti endasse mässinud; saanud minu elu mõtteks ja sisuks. Ja kõik need inimesed, keda olen võinud nende aastate jooksul tundma õppida, on saanud minu headeks sõpradeks.
1996. aasta 31. jaanuari Eesti Kirikus kirjutasin esimese pöördumise lugejatele. Ütlesin: kui me tahame, et see leht meile meeldiks, oleks OMA ja HÄÄ, peame tundma end lehe valmimise protsessis osalistena. Ma ei ole 14 aastaga oma seisukohta muutnud: Eesti Kirik on kirikurahva oma leht ja täpselt seda nägu, nagu me koos seda teeme ehk siis tõeks elame kõike seda, mida leht kajastada võtab.  
Ma tänan kõiki, kes on nende aastate jooksul olnud lehe tegijaks, autoriks või lugejaks. Et me oleme võinud koos teha sõna külvi ja koos kasvada. Et igasuguste halbade ja veelgi halvemate aegade kiuste oleme hakkama saanud ja püsima jäänud. Et Issanda heldus kestab ja Tema arm on meiega.

Sirje Semm,
peatoimetaja