Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kes on kirikus Herman Simm?

04.03.2009 | | Rubriik: Arvamus

Eestit raputanud äraandja juhtum paneb mõtlema, kuidas on lood meie armsa kodukirikuga.
Kas midagi taolist võib korduda siingi? Kellele võiks reetur raporteerida ning millest? Kus asuvad kiriku vaenlased, kes võiksid infost kasu saada, nii et võiksime neile seda jagada?
Loojale tänu – kirikus pole Herman Simmi teod võimalikud. Kirikul pole vaja karta infolekkeid. Ehkki kirikul on vastaseid, pole meil ametisaladusi. Meie Õpetaja käskis kuulutada rõõmusõnumit kõikidele kuni maailma otsani. Patuse inimese pääsemisest pole tehtud vähimatki saladust.
Tõsi, selle maailma turgudel on kirikul konkurente: ebajumalaid, kelle hulk aina kasvab. Ent neilegi võime me täiesti vabalt oma sõnumit kuulutada.
Mis puutub armsatesse kaaskristlastesse – baptistidesse, nelipühilastesse, metodistidesse jne –, võib ju vahel tunduda, nagu mängiksime me erinevates meeskondades. Vähemalt Soomes on seda teinekord tunda, Eestis mitte kuigi palju. Palli suuname me siiski ühisesse väravasse või vähemalt peaksime nii tegema. Värav tuleb, kui Jumal leiab ühe meeltparandava patuse. Siis tõuseb rõõm Jumala inglite ees, nagu ütleb Piibel.
Meie sõnum on avalik ja meie meetod on avalik. Tagajärjed on samuti avalikud. Kirikus ei vajata metsavendi, vaid me võime täita oma tunnistajaülesannet seal, kus parajasti liigume.
Töötasin varem Peterburis Tyrö koguduses. Kord väsinuna kirikust koju minnes istusin marsruuttaksosse. Mul oli üle õla kaamerakott ning juht küsis, kas ma olen korrespondent. Küsimusele on kombekas vastata ning sain põhjuse öelda, et olen taeva saadik. Taksojuhti hakkas asi huvitama. Oli näha, et Jumal ise oli meid kokku toonud. Mina rääkisin; juht märkas tee ääres sõidule hääletavaid inimesi ning… lisas gaasi.
Ta tahtis kuulata, neelates mu sõnu nagu kuiv käsn. Kui kodu juurde jõudes teatasin, et lähen nüüd maha, seiskas ta auto ning me rääkisime veel pool tundi. Mina kõnelesin ja tema kuulas. Tema oli alustanud vestlust, mitte mina. Temal oli nälg vaimuliku teema järele. Minu osaks oli Peetruse esimese kirja kohaselt anda aru minus oleva lootuse kohta, kuna seda minult küsiti.
Armas kristlasest kaasrändur! Meil, Jumala riigi saadikutel, pole saladusi. Meid ei saa nagu Herman Simmi süüdi mõista saladuste reetmises. Täiesti ausalt endasse vaadates pean hoopis tunnistama, et olen liiga tihti jätnud rääkimata midagi, millest oleksin pidanud kõnelema. Miks? Sest ma kardan. Ma ei karda vahelejäämist nagu Simm, vaid ma häbenen ja kõhklen. Kusjuures mu argpükslikkusel pole mingit alust!
Julgustagem siis üksteist! Meil on lootus ja tulevik. Meie ülesanne on sellest teistele teada anda. Ergutagu ja aidaku meid siin Jumal ise. 

Soome Rahvamisjoni misjonär Jukka Repo on töötanud umbes 10 aastat Peterburis ja Mordvas soome-ugri rahvaste seas. Alates 2008. aastast töötab EELK Lääne-Harju praostkonnas Sakus ning sama aasta sügisest ka misjonikeskuses. Abielus, tütre ja poja isa.

Jukka Repo

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)