Kellel pole katust pea kohal

Möödunud nädal pani elu linnas kihama. Üliõpilased ja koolilapsed valgusid tänavatele, said kokku, olid rõõmsad ja jagasid suvel kogetut. Kui lubate, teen seda minagi.
Oleme perega laste soovil juba mitmel suvel mõnda aega Saaremaal puhanud. Vanem poegadest usub, et see ongi Kurrunurruvutisaar. Igatahes on seal saarel palju kenasid inimesi, kirikuid, paiku ja ööbimiskohti. Meie oleme kaks viimast suve Püha pastoraadis olnud. Leidnud aja, mil seal pole laagreid. Kui ma nüüd mõtlen, miks me just niisuguses paigas oleme puhanud, siis esimese asjana tuleb pähe ikkagi see, et seal on kirik kõrval.
Sel aastal juhtus nii, et kaks perekonda Tartust pidid selleks saarele minema, et tuttavaks saada. Katoliiklastest pere oli valinud puhkamiseks just selle paiga, et mitte sattuda mõnda joobes seltskonda kusagil turismitalus. Taheti vaikust ja võimalust mõtisklusteks. Muide, Püha kirikus on taastatud ka ammune palverändurite ööbimispaik. Kui varasemalt olid paigad palverändureile tasuta, siis nüüd andsime oma annetuse, et kogudus kasutatud vee, elektri ja sooja eest peale ei maksaks. Seal olles meenus mulle üks teine, varasem lugu.
Ühel pimedal varakevadisel õhtul helises meie maja uksekell (elame oma perega Tartu Maarja koguduse leerimajas, mis on nii kirikuks kui pastoraadiks). Tulijaid oli kolm – ema, isa ja nende täiskasvanud poeg. Nad ütlesid end olevat juhutöil siinkandis; töö olevat ootamatult lõppenud, raha polevat saadud ja buss enam hilja õhtul nende kodukanti Jõgeva mail ei sõitvat.
Pesime parasjagu lapsi ja hakkasime neid magama panema. Olin tõtt-öelda väsinud ja pahur. Mõtlesin esimese hooga, et saadan tulijad Lubja tänavale (seal asub Tartu kodutute sotsiaalmaja). Aga nad olid meie pakutud tingimustega nõus – matid keldri kaminaruumis, WC esimesel ja köök teisel korrusel. Otsisin välja kõik meie pere padjad ja tekid, võtsin puhta voodipesu ja panin tulijaile valmis. Nad jäid kaheks ööks.

Mari Paenurm