Kaugemalt vaadates paistab selgemini

Läinud nädal möödus kiiresti, mõtteis lappisin ikka veel kokku vaiksel nädalal kogetut – veetsin selle katoliiklikus Leedus, mis pakkus heas mõttes kadestamisväärset ainest, aga ka mõtlemapanevat.
Taolist usaldust, mis seal valitseb oma Isa vastu, pole siinmail ammu, võib-olla ka mitte kunagi nähtud. Muidugi olid kirikud igal õhtul rahvast täis, aga need, kes pühakotta ei sisenenud, said sõnumi osaliseks otse tänaval, kõlarist, mis kirikus toimuva jumalateenistuse kuuldavaks tegi. Vähemalt vanalinnas liikuja sai puudutatud Jumala kutsest. Meie jaoks on see midagi, mida ihaleda, millest unistada.
Pealinna kaunites barokk-kirikutes säras rohkem värve ja kulda kui meie tagasihoidlikes pühakodades, aga sealne küütlev ehitusstiil oli pigem harjumatu. Suurlinna anonüümsus ei lasknud kaugemale näha, küll aga maal, kus elu rohkem peo peal ja kiriku rikkus enam silma hakkab. Seal tundus mulle, et nägin punast ohutuld vilkumas. Võib ju kadestada, et lõunanaabritel majanduslikult parem (ikka kirikurahvast kõneldes) seis on, aga kas maksab ja mis mõte sel on. Kui kohaliku giidi käest uurisin, mis koloss kiriku kõrvale on ehitatud, sain vastuseks, et tegu on pastori eluhoonega, mida pidasin kultuurimajaks.
Unustamatu mulje jättis minusse noormees, kes, ilmselt lõpetanud päevatöö, astus sisse pealinna ühte pühakotta, palvetas hetke pühakuju ees ja jätkas oma teed. Meil on sel ajal enamasti kirikuuksed juba suletud, aga õigupoolest pole neid ka kellelegi lahti hoida.
Siiski on ka meil palju üle rõõmustada. Inimeste üle, kes meil on, stiilselt taastatavate hoonete üle, oma kirikulaulude üle. Rõõm on nakkav ja rõõmu mõju suur. Rõõmustagem, hooligem üksteisest, nagu on öelnud Martin Luther: «Tõeline vabadus on see, kui me vabatahtlikult ja rõõmsa meelega, mõtlemata karistusele või tasule, teeme seda, mida käsib seadus.»
Rita Puidet