Kas vabadus on vanapagan?

Tänane pühapäev avab kaleidoskoopilise valimi: saja tunni sisse mahuvad vastlapäev, kuriteoohvrite päev, vabariigi aastapäev, tuhkapäev, palvepäev. Vastlapäev on karnevalide ja ohjeldamatu möllu päev. Lihale külvamise päev, mil kiusaja saaki luurates ringi kappab. Ebausklikkusele lõivu maksmise ja ennustamise päev. Euroopa maadest enamik tähistab samal ajal inimvägivalla ohvriks langenud inimeste aitamise päeva. Meiegi teeme seda viieteistkümnendat aastat järjest, kindlasti veidi tagasihoidlikumalt kui mullu. Ka president kärpis iseseisvuspäeva üleküllust: jagades vähem ordeneid ja tõmmates kokku kulusid, tegi ta kindlasti õigesti. Riigiasutused teevad ümberarvutusi eelarvetes. Paljud pered samuti. Alati laseb keegi aga jätkuvalt liugu, otsekui ei saaks vastlapäev iialgi läbi. Temagi on saagi peal väljas… ja saagiks on kaitsetumad liigikaaslased.
Siinkohal on kiusatus kutsuda kasinusele ja jätta pidupäevad pidamata. Mitmed hüüavad praegu pateetiliselt kadu kogu elukorraldusele, isegi turumajandusele ja iseseisvusele. Ma arvan, et see on vale. Pühad on pühad ja neid tuleb pühitseda. See on osa kultuurist. Hirmunud loom ei pühitse pühapäeva, ta põgeneb. Meie oleme inimesed. Me peame tegema valikuid, aga mitte püha hinnaga, mitte mälu hinnaga.
Me oleme vaesemad kui eile ja üleeile. See on nii. Kohati viib vaesus arengu pidurdumisele ja isegi allakäigule. Vaesusest võib saada ka nälg. Need on siiski erinevad asjad. Eriti kui suudame mõelda kahesugusest leivast – sellest, mis toidab me ihu, ja sellest, millest elab meie vaim ja hing. Mitte igaühes ei sünnita vaesus nälga tõe ja õiguse järele, mitte iga vang ei taha saada vabaks. Meie hulgas on orje, kes on soovinud saada orjapidajaks, unistades nõnda pigem uuest asendist vanas orjapõlves. Aga see ei ole vabadus. Vabadus on pigem valmisolekus vastu võtta iga antus, kujundada seda ning ületada aus. Sellest sõltub võime mõtestada ja vääristada elu ka kõige raskemates, näiliselt lahenduseta olukordades.
Meie ümber on palju müra. Selle kuhjumine ei kasva muusikaks, soov omada palju asju on paljud meist hulluks ajanud. On muutnud väärtused virtuaalseks. Raha odavneminegi pole midagi muud kui märk öeldust. Ka soov omada palju suhteid ajab Internetti ning alahindab reaalsust. Kas siin on tegemist vaesuse või näljaga? Hirmust annab tunnistust punasilmne kontrollküsimus: kas keegi on mulle kirjutanud? Mis saab siis, kui selgub, et ei ole. Kui ei ole juba kaua? Kas annab see tunnistust mu alaväärsusest? Mittevajalikkusest? Elu hirmus räägib hingelisest tühjusest ja sellest tulenevast ebakindlusest. Kuidas siis on parem: ehk ilma hirmuta?
Paaniline klikkimine ja pedaalitallamine viib meid enesest eemale. Kiiruse kummardamine on kokkuvõetav üleskutses: sure ruttu! Liiklussurmade kahanemine on selge rõõm, aga see ei ületa muret hukkunute pärast. Iga inimene on väärtus.
Me peame lõpetama mitmes suunas kiirustamise, mis ei saa viia millegi muuni kui vaid lõhestumiseni. Nii ongi toimunud. Nii omand, keel kui inimsuhted ei ole koondanud meid ümber Eesti sisu. Meil tuleb see taas leida. Tuleb leida vabaduse idee ning ühe jalaga Jeruusalemmal ja teisega Ateenal seisev euroopa identiteet ja eesti vaim. Kiirus iseenesest ei ole väärtus. Mis kasu on sellest, kui kogu maailma saagiks saad, aga oma hinge kaotad? Või mida võikski anda inimene ja rahvas oma hinge lunastuse hinnaks? Kus ja mis on eesti hing?
Eesti hing ega euroopalik vaimsus ei saa kindlasti väljenduda ebausus. Ka mitte uskmatuses ega virinas, nagu me oleksime maksnud oma vabaduse eest liiga kallist hinda. Jah, vabadus võib olla valus. Aga ainult surnud ei tunne valu. Valu on signaal sellest, et midagi on valesti. Ja et surmaoht on olemas. Kas see, mille kätte sureme, on ikka vabaduse hind? Kas andsime vabadusele kolm tilka verd? Kas vabadus on vanapagan? Kas meilt üldse küsiti midagi või oli tegemist kingitusega, mida me ei oska kasutada? Veretilku oleme andnud millegi muu eest. Vabadus oli ja on arm. Ahnus ja isekus aga on patt. Patt toitub verest ja viib nii vabaduse kui elu. Väärikusest kõnelemata.
Praegu tuleb mõelda, mida me tegelikult vajame. Ja ka selle üle, kas ja mida me oleme tegelikult kaotanud või kaotamas; mida tuleb hoida, mida võib hoida ja mis tulebki üle parda heita; kas meil on kuhugi ka tagasi pöörduda ja kas see on vajalik.
Soovimatus end näha, tunnistada endale tõde inimeseks ja eneseks olemisest viib põgenemisele. Võidujooks ajaga nagu ka asjade tagaajamine on tegelikult põgenemine oma hinge eest, kes kunagi kutsikana meie ees tantsiskles, tuksles ja teed näitas, nüüd aga väsinud kerjusena käänaku taga trepimademel hingeldades palvetab. Ehk peaks ta trepilt üles korjama, terveks ravima ja toitma?
Inimene on kõikjal silmitsi saatusega ja sunnitud otsustama, kas kujundada teda vaenav olukord, sealhulgas kannatus ja kitsikus, saavutuseks või mitte. Säilitada kitsikuses ja kannatuses oma inimlikkus, see on meie ülesanne. Ülenduses ja jõukuses me seda ei suutnud. Me ajasime segi näilise ja tõelise edu. Me ei mõelnud tuhkapäevale ja pidasime aina vastlaid. Nüüd tuleb teha õigesti, mitte ainuüksi meeldivalt või kasulikult. Moraalne saavutus on kitsikuses suurus leida. See, kes on saavutanud inimlikkuse, kellel on nälg ja janu tõe ja õiguse järele, see on söönud elu leiba ja valmis muutuma leivaks teistele. Mitte midagi enamat pole meilt nõutud. Aga ka mitte vähemat.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Avo Üprus,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja