Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kas ühendame või laseme likvideerida?

05.08.2009 | | Rubriik: Juhtkiri

Suurele osale EELK kogudustest ei ole püsivas rahanappuses tegutsemine mingi senikogematu uus olukord. Ajal, mil enamik ühiskonnast nautis majandustõusust tingitud kõrgemaid sissetulekuid ja kasumeid, püsis paljude EELK koguduste sissetulek endiselt toimetuleku piiril. Vaimulike teenistustasu suurust kogudustes ei mõõdeta ammu enam kooliõpetaja palgaga, vaid umbes poole miinimumpalgaga. Seega ei ole ühiskonda tabanud majandusraskused kiriku jaoks midagi senikogematut, vaid rasketes tingimustes on meie kirik toiminud aastaid. Sellises olukorras püsivalt tegutsemisest on aja jooksul mitme koguduse jaoks saanud formaalse tegevuse säilitamine.
Formaalse selles mõttes, et tavapärane ja eeldatav aktiivne vaimulik tegevus on ammu lõppenud ja kogudus on tegutsev vaid läbi vormiliste näitajate (on olemas juhtorganid, käputäis liikmeid ja hooldav vaimulik). Väljaspool seisjale võib küll jätta mulje, et kogudus tegutseb, kuid me ise ei saa sellist olemasolu pidada loomulikuks. Olukord nõuab lahenduste otsimist eelkõige nende koguduste juhtorganitelt, vastutavalt vaimulikult ning praostilt.
EELK arengukava, mille alusel konsistoorium, allasutused ja ka praostkonnad (sh praostid) tegutsema peavad, pakub iseseisvalt mittetoimetulevate koguduste olukorra parandamiseks välja kolm alternatiivi:
1) koguduste majanduslik ja/või administratiivne ühinemine (nn kobarkogudus);
2) abikirikuteks või kuulutuspunktideks muutmine;
3) pädevate inimeste (spetsialisti, juhi) kaasamine mitme koguduse peale ühiselt.
Probleemile toob lahenduse mitme koguduse ressursside ühendamine. See aga on teema, millest üldjuhul kõnelda ei taheta. Oma juriidilise ja formaalse iseseisvuse säilitamine kaalub üles kõik majanduslikud ja muud mõistlikud argumendid. Koguduste ühendamisest ja kobarkogudustest võivad rääkida vaimulikud omavahel, kuid enamasti ei julgeta selle idee ega ettepanekuga minna oma teenitava koguduse juhatuse või nõukogu/täiskogu ette.
Kui mõtleme Kristuse misjonikäsule ja kiriku ülesandele selle käsu täitmisel, siis pole seda enam võimalik teha paljudes kohtades, kus koguduse eesmärgiks on saanud vaid formaalne ellujäämine. Koguduste ühendamine ja kobarkoguduste tekkimine ei tähenda ju seda, et need jumalateenistused või ametitalitused, mis seni kõigis kirikutes teatud sagedusega siiski on toimunud, seejärel lõpevad. Kirikuhooneid ei suleta ja senine sisuline töö neis jätkub, loodetavasti isegi kasvab.
Küll aga kuulub ümberkorraldamisele koguduse administratiivne juhtimine koos sellega kaasnevate kohustuste ja ülesannete üleviimisega ühendatud koguduste keskusesse. See puudutab eelkõige raamatupidamist, eelarve- ja majandusküsimusi, kiriklikku ja riiklikku aruandlust, loomulikult ka vastutust. Tean, et selline reform sünnitab emotsioone ja tundub valulik, kuid samas ei ole meil palju alternatiive.
Meie põhikirja järgi vastutab koguduse majandusküsimuste eest juhatus. Järelevalve selle üle on nõukogu kanda. Kas juriidiliselt iseseisvana on jätku- ja haldussuutlik selline kogudus, kus juhatus ja nõukogu ei kogune aasta jooksul kordagi (äärmisel juhul tuleb kokku korra) ning vaimulik käib vaid kord kuus ja kirikupühadel jumalateenistusi pidamas, sest ametitalitusi nagunii ei toimu?
Loomulikult tuleb ära lahendada liikmete vaimulik teenimine, kuid administratiivse tegevuse ja juhtimise saab korraldada ka teisiti. Kuulutuspunktiks või abikirikuks muutmine võib olla vaimuliku tegevuse jätkumise ainus väljapääs.
Kutsun kogudusi ja praostkondi julgele arutelule ja omavahelisele konstruktiivsele diskussioonile. Kardan, et kui me ei alusta ise koguduste ühendamisega, likvideeritakse need näiteks päästeameti, maksuameti või kohtu algatusel. See on aga kõigile palju ebameeldivam ja valulisem protsess.


Urmas Viilma
,
kantsler

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)