Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kas protestantliku ajastu lõpp?

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Saksa evangeelses ajakirjanduses võib kohata senini ülistusi «protestantluse struktuuri» kohta: «See võimaldab, et ilmikud tegutsevad otsustavalt kaasa kiriku juhtimisel» (Zeitzeichen, 9/2003, lk 45).
Kui lugeda aga Kristel Neitsovi refereeringut Lea Altnurme ettekandest eestlaste usklikkuse kohta (Eesti Kirik, 17.09.), siis tundub, et täituma hakkab pigem Paul Tillichi ettekuulutus protestantliku ajastu lõpust: «Uurimuste kohaselt on eestlased kollektiivselt mitteusklik rahvas, selle põhjused on nii ajaloos kui ka luterluses endas… Lisaks mitteusklikkusele tugevneb New Age’i mõju meie kirikus, kuid veel enam õigeusukirikus, kus rohkeid sümboleid mõtestatakse lahti enda fantaasiale sobivalt. Traditsiooniline luterlus on väljasuremisohus, kuna selle pooldajatest pooled on vanemad kui 65aastased.»
Luterlus pole ammu atraktiivne ülemaailmses plaanis: religioonina on ta leige ja mõistuspärane. Oma saavutused – piibliusu, kohanemisvõime uusaja teadusega jne – on ta jaganud kogu kristlaskonnale. Nüüd on ta minetamas sakraalsust ja kiriklikkust, sest «ilmikute otsustav kaasamine» on muutnud luterluse üheks ilmalikumaks kristluse haruks. Luterlus on ära andmas kõike –, kui ta on tühi ning teda õieti pole, kas siis maksab imestada, et ta ei tõmba enam kedagi?
Võiks esile tõsta luterliku kultuuripärandi väärtust: ajalugu, teoloogiat, sümboolikat, kuid seda suudavad tunda ja armastada ainult vähesed. Kui näha aga «sümbolite lahtimõtestamises enda fantaasiale sobivalt» juba «New Age mõju», siis arvatavasti New Age’st me ei pääse. Sest kogu moodsas mõttelaadis on kõik sümboolne ning ükski sümbol pole «õige» («õige õpetuse» tähenduses), vaid ainult rohkem või vähem kõnekas. Miks järgida traditsioonilist kollektiiv-konfessionaalset fantaasiat, kui saab valida tänapäeva inimesele kõnekamaid tõlgendusi? Enam ei anta kulbiga ühesuguseid õppeprogramme, vaid õppurid komplekteerivad ise endale menüü. Kristluses on praegu vanade sümbolite sünteesimise ja uuendamise aeg: tulemas on uus ajastu (n-ö New Age).
Kas see on kristluse lõpp? Ei, kuid nagu ütles II ilmasõja aegu C. S. Lewis: «Maailm arvab kahtlemata vastupidist. Ta arvab, et me oleme vanadusse suremas. Aga seda on ta varemgi arvanud. Ikka ja jälle on mõeldud, et kristlus sureb välja, sureb välja tagakiusamiste ja seesmise laostumise, muhameedluse leviku, teaduse arengu ning suurte antikristlike revolutsioonide tagajärjel. Aga alati on maailm pidanud pettuma» («Lihtsalt kristlus», lk 117). Küllap pettub nüüdki.
On olnud neidki, kes on ennustanud religiooni kui sellise lõppu. Kuid nagu on rõhutanud Mircea Eliade: maailm võib muutuda kuitahes mittereligioosseks, iial me ei pääse sellest, et meie esiisad olid religioossed – nii nagu me ei pääse füüsilisest seotusest esivanematega. Ja nõnda kanname alati kaasas oma religioosset minevikku, mis avaldub siis anonüümselt mingi aseusundina. Kõlagu see pealegi kahjurõõmsalt: «Te ei pääse religioonist, armsad ateistid!»
Mis ootab teelahkmel seisvat luterlust? Varem heitis ta katoliiklusele ette teovagadust, nüüd harrastab ta ise individuaalsete pingutuste käsuvagadust, et korvata oma puudujääke. Tänapäevane «vaga» on aina kiiremini edasitormav askeldaja. Kuid probleemi ei lahendata gaasipedaalile vajutades. Mitte ainult, et nii võib kraavi sõita: kiirustamine teeb pinnapealseks ja ilmalikuks, sagin purustab sakraalsuse, isegi pidev «sõnakuulutamine» devalveerib.
Kas on saabunud protestantliku ajastu lõpp? Kindlasti, kuid otsa saavad muudki minevikuajastud. Suvel Soomes kogesin taas, kui vähe sõltub viimselt meist. Jumalateenistus Mikkeli toomkirikus oli helge ja «ilmalik», armulauaveini jagati viinapitsidest. Kuid järsku oli Jumala Püha (Jh 6:69) meie keskel, sakraalsus avas ennast «keset meie elu teispoolsena» (Dietrich Bonhoeffer). Sakraalsus on jumalik ja Ta antakse – seal, kus Jumal tahab. Teda ei saa «tekitada».
Arne Hiob, assessor