Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kas kirik suudab mõjutada?

09.09.2009 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikus ei seisku tegevus kunagi, nagu südamelöögid, mis kinnitavad elu katkematut kestvust. Kirik hoiab paljuski ajaloolisi väärtusi, nii arhitektuuripärandit kaunite sakraalehitistega kui ka selle sees olevat ainulaadset kunstivara. Kiriku rikkust iseloomustavad vanad ürikud, aga ka traditsioonid ja riitused, mis aitavad saavutada ühist hingamist nii laulus kui palves. Need vormid ja reeglid ei tohiks kuidagi ahistada usulist mitmekesisust või loomingulist vabadust, küll aga aitavad individuaalset sisekaemust ühitada teiste kristlaste püüdlustega. Riitus on nagu ühine keel, mis aitab paremini mõista sõnumit. Keel muutub ajas. Kirikule esitatakse uusi väljakutseid, millele ka ühiskonnas laiemalt lahendusi otsitakse.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee oma intervjuus Eesti Päevalehele (5.09.2009) tõdeb, et läänemaailmas aktuaalsed küsimused muutuvad tõenäoliselt millalgi oluliseks ka Eestis. Minu meelest viimase aja ühes sisukamas ja erapooletumas usuteemalises intervjuus mainib Ringvee, et ta näeb maailma usuelus polariseerumist. Samade traditsioonide sees tekivad ühel pool fundamentalistlikud ja teisel pool liberaalsed rühmitused. Samas tõdeb ta, et religioon on ühiskonnas oluline faktor hoolimata sellest, et me seda iga päev ei näe või et see on enamikule eestlastest marginaalne. Ta mainib, et religioon motiveerib paljusid nii heas kui ka halvas, et religiooni saab kasutada väga erinevatel eesmärkidel, millele osutab ka inimkonna ajalugu.
Möödunud nädalal külastas Eestit Püha Tooli riikidevaheliste suhete sekretär peapiiskop Dominique Mamberti. Kohtumisel kirikute esindajatega avaldas ta arvamust, et kirikute koostöö on äärmiselt oluline ühiskonnas kerkivate küsimuste lahendamisel. Eetika ja moraali teemade aruteludel on vaja selgitada kristlikke tõekspidamisi. Tema arvates on Eesti suhteliselt sekulaarne ühiskond, mistõttu kristlaste koostöö on väga erilise tähtsusega.
Kuid ühise nimetaja leidmine ja seejärel üksmeelsete otsuste langetamine ei ole kirikute ja kristlaste vahel sugugi enesestmõistetav. Siiski peaksid kirikud saama võimaluse kaasa rääkida meid kõiki mõjutavate seaduste kujundamisel. Eriti nendes osades, mis puudutavad traditsioonilisi väärtusi. Kuid selles peitubki raskus, et kristlased, kes vastavalt oma erialale võiksid sõna sekka ütelda, on suhteliselt tagasihoidlikud. Paljude teemade käsitlemisel on vaja koostööd juristide, meedikute, eetikute, pedagoogide ja mõne teisegi eriala esindajate vahel.
Kuid mis on kellegi arvates väärtused? Erinevad põlvkonnad ja sotsiaalsed rühmad näevad asju sageli oma silmade kaudu erinevalt. Paljude elunähtuste kohta ei ole ka ühtset niinimetatud kristlikku seisukohta. Kuid see ei vähenda argumenteeritud arvamuse avaldamist ka nn kristlikust seisukohast vaadates.
Tartu ülikooli sotsioloog Andu Rämmer esitab (EP 15.08.2009) uuringute tulemusi, mis näitavad, et kaasaja Eesti noored eelistavad elukutse valikul võimalust tegelda meeldiva alaga, head teenistust, rahulikku ja kindlustatud elu. Eriti viimased märksõnad panevad küsima, kas noored on muutunud passiivsemaks. Tahaks väga loota, et see ei tähenda leppimist ja ükskõiksust kõiges ja kõikjal.
Järgmisel aastal kavandab kirikute nõukogu läbi viia järjekordse sotsioloogilise küsitluse, et selgitada, millises suunas liigub ühiskondlik arvamus religiooni väärtustamisel ja väärtushinnangute seadmisel. Kindlasti mõjutab küsitluse tulemust kirikute positsioon konservatiivsuse ja liberaalsuse skaalal ning kristlaste tegevus või tegevusetus. Hea võimalus argumenteeritud arvamuse väljaütlemiseks on ka teoloogilistes õppeasutustes tehtava teadustöö tutvustamine laiemale ringile. See eeldab ka kirikutepoolset uurimistööde tähtsustamist ja nende tulemuste kasutamist oma seisukohtade kujundamisel ning annab kirikule võimaluse mõjutada ühiskonnas toimuvaid muutusi.


Einar Soone,
piiskop

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)