Kas inimloomus saab muutuda?

Nii kirikutes kui väljaspool kirikuid on otsitud vastust küsimusele, kas inimloomus saab muutuda. Kas on nii, et madala enesehinnanguga flegmaatikust pessimistist, tagasihoidlikust järgijast, turvatunnet väärtustavast, riske ja suuri ettevõtmisi vältivast inimesest võib saada eneseväärikas ja enesekindel koleerikust optimist, kes võtab julgelt ette ise ning juhib ka teisi? Kas tahtejõuetust sõltuvuste käes kannatanud inimesest võib saada eluterve enesedistsipliiniga inimene? Kas vastassooga vabalt suhelnud inimesest võib saada terveks eluks ühemehenaine või ühenaisemees? Lapsest saadik kompleksides vaevelnu neist viiekümneselt vabaks?
Iga elav organism muutub kogu aeg. Ainult laip ei muutu. Kõik elav kasvab ja areneb. Muutused negatiivses suunas toimivad justkui iseenesest – lapsena olime rõõmsad ja muretud, neljakümneselt depressiivsemad ja närvilisemad.
Kui aga ilm saab minna külmemaks, saab ta järelikult minna ka soojemaks! Kui saame taandareneda, saame ka areneda! Muutus on võimalik ning me ka muutume reaalselt sama järjepidevalt kui ilmateade.
Muutus paremuse suunas on inimesele oluliselt raskem kui negatiivses suunas. Selleks on üldiselt vaja mingisugust raputust, mis meid mugavustsoonist välja viib.
Kord küsis üks kolleeg: «Kes on öelnud, et on aeg kive kokku koguda ja kive laiali loopida?» Vaatasime siis koos Koguja kolmandat peatükki ja nägime mõlemad, et nii heal kui halval on inimese elus ja arengus oma osa.
Positiivses suunas muutumiseks on vaja seesmist kindlust ja usku, et ma seda suudan. Et parem olukord on mulle võimalik ning ma saan ise selles suunas liikuda. Ja et endale kramplikult mugavust ja turvalisust juba ette tagada pole mõtet, sest elu paratamatult on etteennustamatu, väljakutseid ja tõuse-mõõnu täis. Ka ei tasu madalseisus olles takerduda enda tehtud vigade või «raske olukorra» analüüsimisse.
Kui mõista, et ebaõnnestumine on ettevõtmiste ja arengu loomulik osa, keskenduda sellele, mida head ma kriisidest tulevikuks õpin, mida sellist neis tegin, millega varem polnud hakkama saanud, tunnustada end hästi tehtud asjade eest ning nii järjest edasi põrutada, siis on võimalik, et aeglaselt, kuid intensiivselt, enda loomuomaseid puudusi ületades ning üha suuremaid väljakutseid vastu võttes me muutume positiivses suunas.
Öeldakse, et kui oled kaelast saadik mudas, siis ei tasu pead norgu lasta. Ei tasu ka ennast haletseda, muda kiruda või loota, et see ise ära kaob. Siis tasub midagi ette võtta. Selle ainsaga, keda muuta saab. Iseendaga.


Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist