Kas edasi tähendab tagasi?

Olen aastaid töötanud kunstihuviliste lastega ja leidnud, et kui laps võtab kätte värvid ja paotab sel moel oma sisemist minapilti, siis on see üllatavalt kirgas. Vaevalt teab ta midagi geniaalsetest kunstnikest ja nende loomingust, kui ta veel õigesti lugedagi ei oska. Lapse hingepeegel on puhas, see peegeldab siirust ning laseb aimata, et laps hindab ilu.

Oma tunnetuse läbi
Kunsti alge sünnib inimese vaimust, millele mõistus kuuletub. See kinnitab omakorda arusaama, et kunsti ei saa teisiti õppida ega õpetada kui vaid vaimse tunnetuse, vaimse hoiaku kaudu. Saame küll õppida joonistama, maalima, mitmesuguseid tehnikaid kasutama jne, kuid kunst kui selline ei ole õpitav. See on miski, mis sünnib Jumalast antud ande ajel meie oma tunnetuse läbi.
Olles aastaid tegelnud maalimisega ja samas ka tutvunud vanade nn surematute kunstnike loominguga, olen veendunud, et ilma nende eeskujuta oleks meiegi maalikunst palju vaesem.
Mida maalisid Michelangelo, Raffael, Tizian ja paljud sajanditetagused kunstnikud, kelle professionaalsus ja ilutunnetus meid tänapäevalgi veel võlub? Nad maalisid Piiblit, ajatut ja igavest raamatute raamatut, mis pakub lõputult palju ainest ja mida ükski inimene ei suuda lõpuni mõista.
Vanu mappe lehitsedes leidsin ühe oma aastatetaguse käsikirja. Olin selle kirjutanud teemal, mis mulle tookord muret tegi ja mis praegugi hinge kriibib. Tsiteerin: «Eesti Ekspress, üks loetavamaid ajalehti, tõi hiljuti ära kirjutise kunstnikust (jätan nime kordamata) ja tema näitusest, mis avati Riias väliskunsti muuseumis, millelt muuseumi direktsioon kõrvaldas 16 pornograafilise sisuga pilti. Seoses sellega jäi üks neljast näitusesaalist vaatajatele suletuks.
Kunstnik teatas aga enesekindlalt, et vaatamata lätlaste arvamusele kavatseb ta jätkata sedalaadi kunsti viljelemist, ning lisas justkui eneseõigustuseks, et paljusid näituselt kõrvaldatud pilte on analüüsinud Eesti tuntud ja tunnustatud kunstikriitikud ning nende sellekohased sõnavõtud koos mitmete reprodega on ilmunud ajakirjas Vikerkaar.
Miks see mind tookord nii puudutas? Aga seepärast, et kõnealune kunstnik on inimene, kes õpetab andekaid noori Eesti kõrgeimas kunstiõppeasutuses. Tema kätte on usaldatud noorte väärtushinnangute kujundamine.

Ilu põlgus ja inetuse ülistus
Praegu oleme fakti ees, et kaasaegne kunst peegeldab suurel määral ilu põlgust ja inetuse ülistamist. Häbitundeta eksponeeritakse nimekates kunstigaleriides näitustel nn erootilist kunsti. Moes on räbaldunud ja määrdunud asjad, mis on kaugel sellest, et olla ilus. Ometi oleme selle kõik omaks võtnud, asetanud pealkirja alla «Kultuur», nimetanud moodsaks kunstiks, taipamata enam, kui madal ja labane see on. 
Kunstnikud on seisnud lugematuid tunde molbertite ees ja otsinud tõde, seda, mida nimetame kunstitõeks. Leidnud on aga üksnes alternatiive, täit tõde tabamata.
Huvitav, mis on see, mis paneb ühe inimese janunema ilu järele, teisel seob kinni nii silmad kui ka südame? 
Maailm on täis müra ja eksitavaid pseudoväärtusi, mis järgimist ei vääri. Ometi võtame ohtu tunnetamata valimatult vastu kõik, kuni see meid endid lämmatab.
Meid ei ole loodud kerglasteks ja lõbujanulisteks olenditeks, vaid oma maast, rahvast ja kultuurist lugu pidavateks inimesteks. A. H. Tammsaarelt pärinevad read: «Miks sured sa, mu vaim, mu mõte, neis suurtes kõrgeis majades?» Kirjanik mõtiskleb tõeliste väärtuste ja looduse täiuslikkuse üle, mille kõrval kahvatub kogu maailma toredus.

Üksnes Jumala abiga
Kui välistame loomingus kristlikud põhiväärtused, moraali, eetika ja ilu mõiste, ei arene kultuur edasi, vaid vastupidi, käib alla. Kuni pornograafiat analüüsivad kunstikriitikud, kuni erootika mahub kultuuri nimetuse alla, kuni müra mahub muusika mõiste alla, kuni sensitiivid, astroloogid ja horoskoobid määratlevad meie vaimset ja füüsilist olemust, kuni kõike saab kaaluda rahaga, seni ei saa meie elus miski muutuda paremaks.
Mitte loosungite, nõudmiste ega streikide läbi ei saa muuta elu elamisväärsemaks, vaid omaenese südame hoiaku ja väärtushinnangute muutmise kaudu. Ja see saab toimuda üksnes Jumala abiga. 
Jah! Need ajad on küll möödas, kus valitses arusaam, et kui kõik inimesed on ühepikkused ja sama targad, siis on kõik hästi. Olen seda meelt, et erinevus rikastab, kuid mitte patt. Pattulangenud inimene on ise patune ja kui ta meelt ei paranda, määrib ta ka teisi. Ma ei kõnele siinkohal mitte nendest rikastavatest erinevustest, mida on ekslikult üle võtnud mitmed ebatervete eluhoiakutega inimgrupid, vaid kunstist, mis peabki olema mitmekesine ja omanäoline, kuid mitte inetu.
Aiman, et liigun vastu tuult ja nii võib mulle näkku paiskuda mida iganes, kuid olen veendunud, et täiuslikkus lähtub Jumalast ja ilu mõiste eiramine ei võimalda luua tõelist kunstiteost.
Võib-olla on Kartin Välil õigus, kui ta oma luulekogus «Lained ja punktid» ütleb, et edasi – see tähendab tagasi.

Liive Koppel,
kunstnik