Kartuse tee

Teelised me oleme kõik, teel oma mina koormaga. Vahel on aega palvele, et vaadata tagasi ja soovida edasi. Mida jätame maha, millest loobume? Mis jääb rõhuma nõnda, et arm vaid aitab?

Hirm. Hirm, et eksime, et kaome, hirm, et oleme. Siis Jumal ligineb ja pole hirmu, jääb kartus vaid. Kartus jah, sest meist on suurem, meist on halastavam, meist on elavam. Aga pole hirmu, et inimene süüdistab ja meie kukume, et inimene neab ja meie murdume.

Pole hirmu, kartus vaid.
Hermann Kalmus