Käputäiest jüngritest sai elava Jumala kogudus

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetalased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: «Mis see küll peab olema?» Mõned aga ütlesid pilgates: «Nad on täis magusat veini!»
Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: «Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada – pange tähele mu sõnu! Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud: «Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad.»
Ap 2:1–18

Ilma Jumala enda puudutuseta vaevalt keegi suudab Jumalat mõista või temasse uskuda. Jumala rahvas saame olla vaid Jumala enda armuteo läbi, milleks tõelise mõistmise ja osaduse Püha Vaim meile annab. Seega on nelipüha nii ristikiriku sünnipäev kui meist igaühe kristliku usuelu võimalikkuse läte.
Maine inimene võib Jeesuse maapealset tööd ja õpetust tunnustada või rääkida Jumalast kui tahes tarka juttu, aga kui ei ole see inimene Jumala Vaimu oma südamesse lasknud, siis on ka Jumala lapseks olemine üsna teoreetilist laadi. Nii vastuoluline kui see väide ka ei tundu, usk on õige praktiline inimelu nähtus. Usk kannab vilja nii siin maises ilmas südamerahu andes ja elu mõtestades kui veelgi enam kaduvuse maailma piiri taga kadumatu Issanda enda palge ees.
Jumala Vaim on tarkuse vaim. Tõelise tarkuse, mis laseb elu sügavamat mõtet taibata ja ei sõltu maises maailmas hetkel domineerivatest mõttevooludest või poliitilisest survest. Jumala Vaim on armastuse vaim. Armastuse, mis ei otsi omakasu ega lakka iial. Sellise armastuse, mida siit maailmast õige raske leida on.
Ometi võib seda kogeda iga inimene, kes Jumalale oma südame lahti teeb ja Tema Vaimul end puudutada laseb. See Vaim on ka ühtehoidmise vaim. Ta aitab sündida, et Jumala peale lootev inimene veidigi oma egost üle jõuab olla ja saab osaks kogudusest – Kristuse ihust.  
Jumala Vaim ei ole siin maailmas vaid käputäie valitute päralt. Ei. Jumal tuli ise siia maisesse maailma kõikjal oleva Trööstijana, et iga inimene võiks saada ja jääda Temaga osadusse, vaatamata sellele, kes ta on rahvuselt, hariduselt, soolt või mis iganes maiselt näitajalt. Ka nelipühi sündmusest kõnelevas kirjakohas loetakse vist suisa huupi üles erinevaid rahvaid, sest Jumal on siia tulnud Õnnistegijaks kõigile.
Jumala Vaimu ilmumine oli ja on neile, kes tõsiasja näha julgesid ja julgevad, suureks imestuseks. Aga narruseks neile, kes juba ette negatiivselt meelestatud. Mõnigi muigas, et küllap on jüngrid rohkest veinist nõnda ülevas meeleolus või nagu tänapäeval mõni tahab oletada, et kristlased on elust maha jäänud või muidu ohmud. Ka Paulus kirjutab: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. Sest Jumala narrus on inimestest targem.» (1Kr 1:18,25)
Ei pea nõudma, et meiega toimuks Püha Vaimu töö läbi ekstreemseid imeasju, antaks inglite keeles rääkimise andi või muud jahmatavat. Me ei pea oma usu kinnituseks tahtma seda, mida maailm peaks imeks. Ime on juba see, et sinust või minust on saanud Jumala laps, et oleme siin maises ilmas taevase usu teele jõudnud. Juba seegi, et suudad sõnumit ristilöödud Õnnistegijast, Tema kannatustest ja ülestõusmisest kuulda võtta ja selles õndsaks tegevas usus elada, näitab, et Püha Vaim on taas imet teinud.
 Ja me saame seda imet aina enam ja enam kogema, kui Jeesusega koos olla igatseme ja Pühal Vaimul enda juures tööd teha lubame.

Urmas Paju,
Võnnu koguduse õpetaja