Esileht » Online » Online artiklid »

Kantslist on kergem kuulutada, kui klassis kõnelda

06.04.2010 | | Rubriik: Online artiklid

"Kirikus juhtub harva, et keegi hüüab vahele või kohapealt küsib, koolis pead kõigeks valmis olema, vastasseisust auga välja tulema," tunnustab koolirahvast Eesti evangeelse luteri kiriku pea­piiskop Andres Põder, kes
vaimuliku töö kõrval on Räpina aianduskoolis andnud usuõpetust ja Pärnu Niidupargi gümnaasiumis filosoofiat.

"Kantslist kõnelejast eeldatakse, et ta kuulutab tõde, mistõttu vastutus on väga suur. Klassi ees saab end ka pa­randada, asjad edaspidi selgeks rääkida, mida kirikus on keeruline teha," võrdleb peapiiskop.

Paar sajandit tagasi olid meil koolis ametis koolmeistrid ja kirikus õpeta­jad. Nagu Jeesuski oli rabi, tõlkes õpetaja. See tööjaotus, et kool õpetab lugema ja rehkendama, kirik annab hingeharidust, on hoopis hilisem. Meil on seaduses kirjas, et kui 15 õpilast kooliastmes soovivad, peab koolis ka usu(ndi)õpetus olema. Koguduste juures tegutsevad pühapäevakoolid.

Keegi pole erapooletu
Seda, et usuõpetaja hakkab koolis lapsi oma usku pöörama, koolikogemusega peapiiskop ei karda. "Minu meelest on see kunstlik probleem. Oma ainet ei õpeta erapooletult ka muusika- või ajalooõpetajad. Kas tuleks neidki kahtlustada isikliku maitse ja maailmavaate levitamises? See, milles õpetaja lapsi parajasti veenab, jääb tema südametunnistusele mis tahes aines, mitte ainult usuõpetuses.

Õpetaja erapoolikust ei maksa karta, see on omamoodi rikkus. Ja kui õpetaja püüab lastele oma vaateid peale suruda, saavutab ta pigem vastupidise tulemuse. Julk-Jürid on siin heaks näiteks.

Tänapäeva lapsel on palju valikuvõimalusi ja piisavalt kriitikameelt. Kui teda koolis miski tõepoolest veenab, küllap on see siis omajagu usutav ja argumenteeritud. Samas on igaühel, ka lapsel, õigus jääda oma põhimõtete juurde. Tundub, et praegu on sellega raskusi pigem usklikel, sest koolikeskkond pole piisavalt tolerantne," leiab Andres Põder. Tema meelest suurendaks religiooni põhialuste tundmine üksteisemõistmist, sallivust ühiskonnas. "Religiooni kui inimmõtte üks suuremaid ja süsteemsemaid valdkondi vajab koolis kindlasti käsitlemist tervikprogrammina."

Armastuspõhine Eesti
Peapiiskop on hiljuti avaldanud kõnede ja kirjutiste kogu "Pärimuste pöördepunkt", kus ta kirjutab mitte teadmuspõhisest, vaid armastuspõhisest Eestist. Mis see olla võiks? "Armastus on üks inimeseks olemise lähteprintsiipe. Oluline pole ainult see, et me armastaksime ligimest, vaid ka teadmine, et meid armastatakse, et me oleme kellegi jaoks tähtsad ja väärtuslikud. Kes on tundnud armastust, suudab seda ka jagada. Meie teadmised on ainult vahend selle hoiaku teoks tegemisel. Ja muidugi peame taotlema, et heal inimesel oleksid ka kõige paremad teadmised.

Armastuspõhisusest olen kõnelnud ja kirjutanud seepärast, et Eestis räägitakse liiga palju enesekesksusest ja enesekehtestamisest. Asjastatud maailmas kipuvad inimene ja tema sügavamad tunded varju jääma."

Igaüks ise otsustab
Enam ei ole Eesti maailm mustvalge, hea ja kurja mõistedki on nüüd mitmesed. Kuidas siis üksmeelega jääb? Peapiiskopi meelest on igaühel ikkagi oma väärtuste püramiid sellest, mis talle on oluline, mis ebaoluline. "Nende asjade eristamiseta, väärtushinnanguid paika panemata ei saa inimene üldse käituda, valida. Kui juba üksikisik nii toimib, saame küsida, kas perekonnas või mõnes muus koosluses on võimalik elada ühiseid valikuid tegemata. Teisisõnu, relativism ei tööta, universaalsed aated liidavad," selgitab Põder.

"Kindlasti muutub maailm järjest keerukamaks, kuid musta valgeks ja valge mustaks rääkimine ei saa olla eesmärk. Pigem tuleb otsida ja hinnata püsiväärtusi, mis inimesi ühendavad. See võimalus on igaühel meist."

Aga küllap on meil nende – kas iseenda või ühiste – püramiididega midagi lahti, sest kolm aastat tagasi on Põder kirjutanud: "Kipume elama võlgu mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt, kasutades eetilist kapitali, mida on loonud eelmised sugupõlved." Millal need eelmised elasid, kellele me võlgu oleme?

"Kuulume nii bioloogiliselt, kultuuriliselt kui ka moraalselt põlvkondade ketti. Eetiline eluhoiak ei teki iseenesest. Oleme selle pärinud ja peame pärandama edasi. Vastasel juhul osutume ohtlikult nõrgaks lüliks," räägib peapiiskop ja lisab: "Vabal inimesel ei ole ainult õigused, mida nii tihti rõhutatakse, vaid ka kohustused. Meie olevik ja tulevikki sõltub neist. Näiteks on Piiblis öeldud, et olge viljakad ja teid saagu palju!"

Edasi loe Õpetajate Lehest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)