Kannatusajale kohaselt …

… diskuteerisid Meego Remmel ja Eesti Väitlusseltsi esindajad Postimees.ee online-väitluses 8. märtsil aktiivse eutanaasia seadustamise üle Eestis. Kaks päeva hiljem arutlesid Tartu ülikooli eetikakeskuses samal teemal kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja tervishoiuameti juhtivinspektor Peeter Mardna.
Argumendid mahtusid kahe äärmuse vahele: a) üksnes silmakirjatseja deklareerib inimelu vääramatut pühadust, tegelikult küsitakse lakkamatult, kus piirid parasjagu asuvad ja kas neid äkki peaks nihutama ühes või teises suunas; b) inimene eksib, arvates, nagu oleks tal elu ja surma puutealas mingid õigused. Jumal andis elu, tema seda valitseb ja viimaks lõpetab; ergo: kannatused on tema tahtmine, olgu karistuse või õppetunnina. Meil pole voli enne lõpukella klassist lahkuda. Maine pisarateorg tuleb viimase meetrini läbida. Suuremad vaevad tähendavad ühtlasi kopsakamat tasu ning meeldivama lõhnaga võidupärga taevas.
Kindlasti oleks paslikum sel teemal kirjutada seitsme-kaheksakümneaastasena. Muidu tuleb paratamatult tarvitada eufemisme, nagu «meditsiinilises plaanis on eutanaasia nii see, kui arst aitab inimesel surra, kui ka see, kui surijat püütakse masinate abil vett ja õhku andes elus hoida nii kaua kui võimalik» või «eutanaasia käsitlemine juriidiliselt on äärmiselt keeruline, kuna seaduse käed on otseselt seotud meditsiinilise informatsiooniga». Kas nõnda sõnastatu puudutab kedagi?
Ristiusk õpetab, et surm on pelgalt üleminek igavesse ellu. Tegelikkuses on kristlasi sajandeid ahistanud hirm surra totaalselt valesti, sattuda valesse «jäneseurgu» või «ussiurkesse», mille teises otsas ei aplodeeri mitte taevane Isa, vaid too sarviline tegelane. Nimetatud debati põhjal näib, et nüüd ollakse omaks võtmas vaadet, mille kohaselt üksnes sellel ilmal on tingimatu väärtus ja surm pelutab kõigi isiklike ning omandisuhete lõppemisega.
Lutheril on kena lugu «Sermon surmaks valmistumisest». Ta kirjutab: «See käib samamoodi nagu siis, kui laps oma ema ihu väikesest elamust ohutunde ja hirmuga sünnib selle avara taeva alla ja avarale maale, see tähendab sellesse ilma. Samamoodi läheb inimene läbi surma kitsaste väravate sellest elust. Ja kuigi taevast ning maailma, milles me praegu elame, peetakse suureks ja avaraks, on see tulevase taevaga võrreldes ometi palju kitsam ja väiksem kui emaihu praeguse taevaga võrreldes. /…/ Aga surma kitsa läbikäigu tõttu tundub meile see elu avar ja too kitsas. Seepärast peab seda uskuma ja lapse ihulikust sünnist õppima, nagu Kristus ütleb: «Kui naine sünnitab, kannatab ta hirmu käes, kui ta aga terveks on saanud, ei mõtle ta enam hirmule, sest temast on inimene sündinud maailma.» Samamoodi peab ka surmas hirmust võitu saama teades, et peale seda tuleb suur ruum ja rõõm.»

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist