Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kannatus ja võitlus annavad edumaa

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Pühapäeva evangeelium (Lk 8:4–8), tähendamissõna külvajast, on jutluse kirjakohaga sügavas seoses ja seda mitte ainult teoloogiliselt. Jumala käest tuleb seeme, mida külvatakse ning üksnes Jumal annab ka tingimused seemne idanemiseks. Et külvitöö saaks toimuda, peab kas juhuslikult või ettekavatsetult olema täidetud eeldus, et põllumaa ja külvaja õigel ajal kokku saavad. See võib kõige tõenäolisemalt toimuda pühapäeval kirikus, kus sinu südame põllumaa on külvatava sõnaseemne langemise ulatuses.

Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin. Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus.

Js 55:10–12a

Pühapäeva evangeelium (Lk 8:4–8), tähendamissõna külvajast, on jutluse kirjakohaga sügavas seoses ja seda mitte ainult teoloogiliselt. Jumala käest tuleb seeme, mida külvatakse ning üksnes Jumal annab ka tingimused seemne idanemiseks. Et külvitöö saaks toimuda, peab kas juhuslikult või ettekavatsetult olema täidetud eeldus, et põllumaa ja külvaja õigel ajal kokku saavad. See võib kõige tõenäolisemalt toimuda pühapäeval kirikus, kus sinu südame põllumaa on külvatava sõnaseemne langemise ulatuses.

Ometi ei pruugi seeme idanema hakata ka siis, kui ta on heasse mulda langenud. Seal ei talla teda küll keegi ega lämmata ohakad ja mullakihtki on küllaldase paksusega, kuid ilma niiskuseta ei saa uue elu kasvuprotsess alata. Vajame Jumala Vaimu kastet taevast, mis avab sõnaseemnesse kätketud väe. Viljatera säilib väidetavalt sajandeid idanemisvõimelisena, kui ta on hoitud piisavalt kuivas ja pimedas. Elu ja tema olemuse tõeline väärtus saab aga avalduda üksnes siis, kui tema jaoks aeg täis saab, kui avalduvad Jumala seatud tingimused.

Nii nagu põlluharimisel, nii ka Jumala tegutsemisel inimese südames jääb meie roll tühiseks. Iga põllumees peab ikka väga usklik olema, et ta viimast seemnetera peost mulda poetades loodab selle sügisel kuhjaga tagasi saada. Ta ei ole seemet ise teinud ega suuda selles peituva väe eest vastutada. Inimliku mõtte järgi võiks sellest veel pätsi leiba saada, kuid mullas ei jää temast midagi järele. Kui põllumees on külvates oma usuteo sooritanud, jääb ta nädalateks murelikult ja jõuetult taevasse vaatama. Pole just palju seda, mis põllule või inimsüdamesse külvatu kasvu- ja küpsemisprotsessis oleneks meie osavusest või tarkusest. Jumala oma on seeme ja Temalt tuleb ka taevane kaste.

Tark on igaüks, kes enne leivamurdmist Jumalale tänu ütleb, olenemata oma vaevast, mis nähtud külvamisel ja koristamisel. Õnnistus on igaühega, kes mitte oma piiblilugemise ja rohke kirikuskäimise arvele, vaid Jumala Vaimu kätte oma usulise kasvamise usaldab. Meie asi pole ka karta, et keegi oma valdusesse saadud sõnaseemet nõidumiseks või muuks maagiliseks kurjasti kasutab, sest idanemiseks vajab see lisaks veel kastet ülevalt.

Tähelepanuta ei saa jääda meie usku kinnitav teadmine, et Jumal tegutseb vaatamata kõigele ning Tema töö ei jää tagajärjeta. Vihm ja lumi tulevad taevast alla ja saadavad korda, milleks nad on läkitatud. Põuane maa lööb haljendama ja õitsema ning eluta inimsüdames leidub sinna kord külvatud seeme, mis kannab kaunist vilja. Külvaja loos aga ei ole tegemist kogenematu põllumehega, kes ei oska maad ette valmistada ning käitub hoolimatult kalli seemnega. Pigem on nii, et Jumala Sõnaga pole vaja kunagi koonerdada ning külvajal ei tule iial puudust. Laia kaare ja lahke südamega levitamiseks on seda jätkunud siis, kui piltlikult öeldes külimituga üle põllu astuti. Jumala seemnesalved ei saa tühjaks ka meie ajal, kus kuulutaja tänapäevaseid infokanaleid kasutades nagu võimsa traktori ja mitut tonni mahutava otsekülvikuga oma tööst laia jälje jätab. Kui miski keset tööpäeva otsa saab, siis pigem meie aeg ja julgus ning põllumehele nii vajalik usk sõnaseemnes peituvasse elusse.

Lumest ei ole pühakirjas just sageli juttu, enamus äramainimisi on seotud millegi võrdlemisega lumikatte müstilise puhtuse ja valgusekarvaga. Põhjamaalase jaoks on aga lumeperioodil ja viljakandmisel otsene seos meie iidse talivilja kaudu, mis ühtlasi juhib meie mõtted eelseisvale Kristuse kannatamisajale. Sügisel külvatud seeme jõuab juba ennast ära anda ja tärkav taimekene rohelise võrse saada, kui algab pikk kannatusaeg. Kogu loodus tardub surmaunne ning ilma usuta kevade tulekusse ei ole mingit lootust, et sügavalt külmunud maast võiks veel uus elu tärgata. Nii oli Kristuse kannatamise ja surmaga ning teist osa ei anta ka tema järgijatele.

Talivilja lõunamaal kasvatada ei saa, nagu usk ei küpse lõikuseks üksnes meelepärases ja mugavas keskkonnas, ilma et tema elus ei leiaks aset teatud arv kannatuspäevi. Need rasked ajad ei saa edasi lükkuda ega liiga lühidaks jääda, nagu sageli kurvalt põlluveerel ja inimsaatuste tunnistajana on tõdetud. Just kõige raskemas aga tuleb ilmsiks Jumala arm ja hoidmine. Kannatamisajaga kaasnenud lumikate osutub tõesti taeva kingituseks, mis aitab Jumala loodul külma talveaja üle elada ning selle sulamine annab uuele elule äratatule esimese elumahla. Kannatus ja võitlus on andnud edumaa – talivili on saagikam ning suudab umbrohust üle kasvada. Peamiselt ilusaid elupäevi nägev suvivili külvatakse siis, kui maa tahedaks saab ning alustab kasvamist esimeste vihmade tulekul, sageli alles suvekuudel.

Jumala käes on seeme ja vihm ning Tema teab, millal on meie elus õige aeg lumele ning külmale. Meie osa selles on eesti keeles nii tabavalt öeldud: vilja kandma. Jüri Bärgile osundades pole tegemist mitte ehete, vaid koorma, meie oma risti kandmisega. Issand on lubanud nii seda, et meie koorem pole raskem, kui Tema selleks jõudu annab, kui ka seda, et vili jääb.

Image
Tanel Ots, Jüri koguduse õpetaja

, Jüri koguduse õpetaja