Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kange eesti vaim

22.02.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Annaks Jumal meile isamaa-armastust, sest üksnes armastus on edasiviiv jõud. Autor: Käbi KanterInimene kogu oma olemusega kannab sisimas sügavat soovi saavutada midagi täiuslikku. Täiuslikku töökohta, perekonda, haridust, riiki. Lühidalt öeldes igatseme täiuslikku elu, kus iial ei puuduks rahulolu ning kindlustunne.
Vanahiina tarkuse kohaselt ründavad inimest tema teel täiuslikkuse poole viis koletist: argus, laiskus, rumalus, füüsiline nõrkus ning usu puudumine. Ilmselt polegi vaja, et kõik need viis tingimata üheskoos esineksid, piisab kas või ühest neist, et tee täiuse poole oleks veelgi okkalisem.
Eesti rahvas pole kindlasti laisk, rumal ega füüsiliselt nõrk – pigem vastupidi. Ent aeg-ajalt, kui ajad on raskemad ning tulevik tumedam, peame ikka endale tunnistama,, et julguse ja usu säilitamiseks on vaja eriliselt pingutada. Eks ole just usk ning julgus kõige kärmemad kaduma me südametest.  
Teoloog Paul Tillichi üheks probleemiks oli inimliku julguse olemus. Üheks suurimaks julgustükiks luges ta iseendale küsimuste esitamist ning raskeimaks küsimuseks kõikide seast küsimust: milleks? Võime ka endalt küsida, milleks meile vabadus. Milleks võitlus vabaduse eest? Milleks meile oma riik?
Paul Tillich leiab, et siiski leidub vähemalt üks olukord, kus too nn neetud küsimus osutub liigseks. Ja see on armastuse olukord.  
Tõeline armastus – see on julgus olla ise teineteisele. Olukord, kus inimene ei pea kartma iseenda puudusi ja ebatäiuslikkust ega ka kellegi teise puudusi ning ebatäiuslikkust.       Oma riiki tõeliselt armastades ei tule meile kunagi pähe küsida, milleks see kõik. Ka siis, kui tulevik näib tume. Armastuses ei saa kaduma minna julgus ning usk tegutseda tõeliste väärtuste hoidmise nimel.
Meil on praegu keeruline aeg, kriisist ja kitsikusest kõneldakse pidevalt. Näib, et Eesti kohal lasub kestev ärevus ja hämming ning lõputult peas tiksuv küsimus: mis saab edasi? See on muidugi õigustatud küsimus.
Eesti areng on pärast taasiseseisvumist olnud hingematvalt kiire. Näib, nagu peaksime kiiruga tasa tegema kõik, mis Nõukogude okupatsiooni ajal tegemata jäi. Enamasti on igasugune areng edasiviiv ja positiivne, kuid vahel näib, et aeg lippab meist ette ning sellises peadpööritavas kiiruses on oht kaotada iseend ja usku sellesse, mis on tõeliselt väärtuslik.
Küllap on vahel vaja hoogu maha võtta ning mõelda oma pead selgeks. Me oleme seda ajaloo vältel korduvalt suutnud, oleme läbi elanud palju raskemaid aegu ning ikka püsima jäänud. Miks ei peaks me seda suutma ka nüüd? Lõppude lõpuks on ju kõik veel päris hästi seni, kuni pole sõda ja kuni oleme iseenda peremehed.
Nii, võiks öelda, oleme täiuslikkusele juba õige lähedal. Kuulates nõukogude aja küllust ja muretut elu taga nutvaid inimesi, mõtlen vaid üht: annaks Jumal meile mõistust ja usku vabaduse väärtusesse. Annaks Jumal meile isamaa-armastust, sest üksnes armastus on edasiviiv jõud.
Konstantin Päts, Eesti Vabariigi esimene president ja mahlakas kõnemees, on öelnud kord ühes oma kõnes nõnda: «Kui meelde tuletame ilusaimaid ajaloo lehekülgi meie rahva elus, siis peab ütlema, meil kõigil on lootust, et see noor mets, kes siis kohinal oma pead tõstis, kui isamaa oli hädas, kasvab, tugevneb, ja see töö ja vaev, mida meie esimesed sõdurid ja nende juhid on teinud ja näinud, ei ole kaduma läinud. Ei lähe kaduma, mitte iialgi. Kõige kiuste elab edasi see kange ja paindumatu eesti vaim…»
Mõelgem sellele homsel vabariigi aastapäeval, mõelgem sellele iga päev.


Anna-Liisa Vaher,
Eesti kiriku kolumnist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)