Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kalmistuseadus kõrvaldab õiguslüngad

26.01.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Hargla kalmistu taastatud piirdemüür. Monika Rogenbaum
Riigikogu võtab eeldatavalt veel enne valimisi vastu kalmistuseaduse. Eelnõule on sattunud riigikogu menetluses ka kõnekas, teema igavikulisusele viitav number – 888 SE.

Eelnõu saamislugugi on ajaliselt päris pikk, ulatudes ligi kümne aasta taha. Nimelt algatasid Vootele Hansen ja Trivimi Velliste 29. jaanuaril 2003 riigikogus kalmistuseaduse eelnõu, mida aga seoses sellega, et sama aasta märtsis riigikogu koosseis vahetus, menetleda ei jõutud.
Tollal algatatu võeti aga uue eelnõu väljatöötamisel üheks peamiseks aluseks ning on rõõm tõdeda, et siseministeeriumis eelnõu välja töötanud töörühma kaasati EELK esindajana ka Vootele Hansen. Teiseks EELK esindajaks töörühmas oli Urmas Viilma, samuti kuulus sellesse Eesti Kirikute Nõukogu esindajana Ruudi Leinus.
Kogudustel säilib õigus uusi kalmistuid rajada
Kalmistuseadus kehtestab surnute matmise või tuhastamise kohustuse ja nõuded ning reguleerib kalmistute rajamist, haldamist, kasutamist ja matmiseks sulgemist. Seaduseelnõusse on koondatud sätteid mitmest eri allikast – ühelt poolt sotsiaalministri 2001. aasta määrusest «Tervisekaitsenõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmisele ja ümbermatmisele» ning teiselt poolt suuremate kohalike omavalitsuste kehtestatud kalmistute kasutamise eeskirjadest.
Viimaste puhul tuleb tõdeda, et kuna puudub seaduse tasemel ühtne regulatsioon, siis on olukord piirkonniti erinev, olenevalt omavalitsuse visioonist, suutlikkusest ja võimalustest. Vältimaks sellist killustatust ongi vajalik ühtsete nõuete kehtestamine seaduse tasemel.
Kalmistu on defineeritud eelnõus kui surnute ja tuha matmiseks ettenähtud ja vajalike ehitistega maa-ala ning selle rajamise või laiendamise otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu. Maa-ala kalmistu rajamiseks määratakse üld- või detailplaneeringuga.
Eespool kirjeldatud säte ei tähenda loomulikult seda, et kogudused ei või enam uusi kalmistuid rajada – loomulikult võivad, kuid seda saab teha kohaliku omavalitsuse volikogu heakskiidul. On loomulikult selge, et kohalikul omavalitsusel peab olema ülevaade sellest, mis tema territooriumil toimub ning kuhu planeeritakse selliseid objekte, mis on olulised kõigi omavalitsuse elanike seisukohalt.
Kohaliku omavalitsuse või riigi omandis oleval maa-alal asuvat kalmistut haldab kohalik omavalitsus, usulise ühenduse (koguduse) omandis oleval maa-alal asuvat kalmistut usuline ühendus. Kalmistu haldaja (omavalitsuse volikogu või usuline ühendus) peab kehtestama kalmistu kasutamise eeskirja, milles sätestatakse kindlasti hauaplatsi kasutusse andmise tingimused ja kord, hauaplatsi kasutamise tähtaeg ning selle pikendamise tingimused ja kord, matmise kord, kalmistu tööajad, kalmistu heakorra nõuded, hauaplatsi hooldamise nõuded ja kord.
Juhul kui kalmistul on kolumbaarium (ehitis või selle osa tuhaurnide ja tuha hoidmiseks), sätestatakse eeskirjas ka urni kolumbaariumisse paigutamise kord. Samuti võib eeskirjas kindlaks määrata tuhapuisteala ja maa-alad, kuhu on lubatud matta, järgides maetava usuliste ja kultuuriliste tavade eripära.
Kirikutes asuvate urnimüüridega seonduvat seadus ei reguleeri
Surnu tuleb matta või tuhastada ilma põhjendamatu viivituseta. Matmine või ümbermatmine peab toimuma väärikalt, võimalusel arvestades surnu usulist ja kultuurilist kuuluvust.
Eelnõu aruteludel on kerkinud ka küsimus, kas tuleks reguleerida olukorda, mil tuhaurni ei soovita paigutada mitte kalmistul asuvasse, vaid näiteks kirikuhoonesse rajatud kolumbaariumisse, või soovitakse seda hoida sootuks kodus.
Eelnõu autorid on olnud seisukohal, et kalmistuseadus piirdub tuhaurnide osas vaid selle reguleerimisega, mis seondub nende paigutamisega kalmistute territooriumile, mitte aga teistesse kohtadesse. Võib eeldada, et jätkuvalt säilib ka pärast seaduse vastuvõtmist igal kogudusel võimalus oma urnimüüri rajamiseks, isegi kui parlament loob selleks seadusesse mingi täiendava regulatsiooni.
Erik Salumäe,
riigikogu liige (Reformierakond)

Hargla 4,5 ha suuruse kalmistu hooldaja on Hargla kogudus. Taheva vald on kogudusega sõlminud lepingu, mille järgi makstakse kalmistuvahile töötasu. Neli aastat on väldanud kalmistu piirdemüüri taastamine. Toetus 251 m pikkuse aia taastamiseks on tulnud erinevatest projektidest. Taheva vallavanema Monika Rogenbaumi sõnul jätkub 148 m pikkuse aia kordategemiseks tööd veel paariks aastaks. Projekt on valmis ka väravaehituseks. Et kalmistu koos seal paiknevaga on muinsuskaitse all, kooskõlastatakse kogu tegevus muinsuskaitseametiga.
Kalmistul paikneb kabel, mille põranda all on Laanemetsa mõisniku pereliikmete muumiad (korrastanud 2000ndatel Kanuti ennistuskoda). Kabelisse soovitakse teha klaaspõrand ja nii anda võimalus muumiate eksponeerimiseks.
Monika Rogenbaum Hargla koguduse juhatuse liikmena kirjutab projekte ja hoolitseb selle eest, et valla väärtuslikumad objektid hoitud ja korda saavad. Kui leitakse raha, siis tehakse korda kiriku põrand ja pingistik.
Sirje Semm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)