Kallimad ja odavamad lapsed

Juba mõnda aega on Eestis erilise tähelepanu all olnud kavandatava vanemahüvitise seaduse põhimõtted.
Vastuseis valitsuse pakutavale variandile, kus ühtmoodi last kasvatavatele emadele makstava hüvitise vahe võib olla viiekordne, sai terava väljundi möödunud nädala kolmapäeval Toompeal. Noorte sotsiaaldemokraatide (Mõõdukate), Keskerakonna noortekogu ning mitme kodanikuühenduse eestvõttel avaldati meelt võrdsema vanemapalga poolt. Küllap oli protestiks alust, sest Riigikogu majandus- ja sotsiaalinfo osakonna uuringu andmetel on vahe vanemahüvitise ja lastetoetuse suuruse vahel Eestis Euroopa üks suuremaid. Enamikus Euroopa riikides makstakse vanemahüvitist vähem kui Eestis, kuid lastetoetused on jälle sedavõrd suuremad.
On üsna ilmne, et kavandatud kujul on vanemahüvitis rahva enamiku õiglustunnet sügavalt riivanud. Ehk kõige radikaalsemalt väljendas seda SL Õhtulehes TÜ emeriitprofessor Eduard Vääri, kes nimetas valitsuse kava otsesõnu natslikuks. «Tegemist on niisiis sündivate laste lahterdamisega esimese ja teise sordi olevusteks,» väitis ta artiklis.
Usun, et paljuski võib Vääri väljaöeldud mõtetega nõustuda. Valitsus ei peaks ju igal sammul järgima rahaideoloogia (või isegi rahausu) survet. Kõrgharidusega õpetaja, raamatukogu- või muuseumitöötaja ei ole ju ühiskonnale vähem vajalik kui jõukas firmas kõrget palka saav kaunis kohvikeetja. See, et paljud inimesed väikese palga eest ühiskonnale nii vajalikku tööd teevad, räägib nende pühendumusest ja altruismist ning just neid peaks riik lapse sünniga kaasnevate toetuste puhul eelkõige silmas pidama.
Küllap võib rahavõimu kirjeldada religioosse süsteemina, kus jumalaks on raha, suurimaks patuks vähene tarbimine (see ei tohi mingil juhul seoses lapse sünniga oluliselt väheneda), liturgiaks reklaam ning palverännakuks šoppamine. Kui see on meie riigi ideoloogia, siis on loomulik seda süsteemi käivitavate ja käigus hoidvate kõrge sissetulekuga inimeste eelistamine. Loodan siiski väga, et see nii pole.
Mulle tundub, et kristlus kannab teatud vastutust, et pole eelmises lõigus kirjeldatud ideoloogiale piisavalt jõuliselt vastu astunud. Võibolla peaks kirik praegusel momendil rõhutama vabastusteoloogiast lähtudes Mäejutluse vaesusest ja rikkusest kõnelevaid salme (Lk 6:20–21, 24–25). Ehk tasakaalustaks see pisutki äärmisesse diferentseeritusse liikuvat ühiskonda.
Toomas Jürgenstein