Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kaks kasulikku käsiraamatut

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Koguja sedastas juba ligi kolm tuhat aastat tagasi: «Sest raamatute tegemisel ei tule otsa ja suur lugemine väsitab ihu ära» (Kg 12:12). Vahepeal ei ole midagi paremaks muutunud. Raamatuid tuleb aina juurde. Et leevendada lugemise vaeva, täpsemini küll – üles leidmise vaeva –, tuleb kirjutada uusi raamatuid, mis aitaksid orienteeruda.Koguja sedastas juba ligi kolm tuhat aastat tagasi: «Sest raamatute tegemisel ei tule otsa ja suur lugemine väsitab ihu ära» (Kg 12:12). Vahepeal ei ole midagi paremaks muutunud. Raamatuid tuleb aina juurde. Et leevendada lugemise vaeva, täpsemini küll – üles leidmise vaeva –, tuleb kirjutada uusi raamatuid, mis aitaksid orienteeruda.
Sel kevadel on trükist ilmunud kaks käsiraamatut, mis kaardistavad vaimuliku kirjavara sisu. TPÜ Akadeemiline Raamatukogu on andnud välja teose «Ajakiri EESTI KIRIK koondsisukord 1950–2000», mille on koostanud Aive Haljand, Krista Reimann ja Signe Pärt, S. Pärt oli ka koos Aurika Kruusiga toimetajaks. 320-leheküljeline raamat hõlmab 5655 kirjet.
Kirjasõna jätk paguluses
Kodueestlase jaoks oleks vist vajalik öelda mõni sõna taustast. Esimene Eesti Kiriku number ilmus 1950. aasta detsembris. Johannes Oskar Lauri, kellest sai 1957. a piiskop, kirjutas seal (artiklis «Kiriku ülesanded paguluses») tundeküllaselt: «Kes suudaks kirjeldada pagulaste esimesi jumalateenistusi suures maailmalinnas Berliinis, kus pisikestest keskustest tulnud kaasmaalased kogunesid vaiksesse jumalakotta keset maailmalinna kära.
Seal kõlasid tuttavad eesti koraalid ja palvetajate huuled lugesid vaikselt ja hardumusega oma emakeelseid palveid. Tükk kodumaad võõrsil, see oli ja on pagulaskirik. Temale annab pagulane oma südame ja hinge, et edasi võiks püsida side, mis oli loodud kodumaal kirikuga.»
Kirik oli põgenikele väga oluline vaimne side minevikuga ja omavahel. Kohe pärast seda, kui eestlased olid enam-vähem oma paguluse olukorraga kohanenud, hakkas 1947. a Geislingenis Saksamaal ilmuma Aleksander Hinno toimetusel kuukiri Kirikuleht.
Hiljem, kui suurem osa eestlasi oli Saksamaalt edasi rännanud, jätkas Kirikulehe väljaandmist Münchenis Konrad Veem (temast sai 1971. a E.E.L.K. peapiiskop Stockholmis) Luterliku Maailmaliidu toetusel. Rootsis ilmus 1947. a-st alates Jakob Aunveri toimetamisel Kodukirik. Nende bülletäänide väljaandmine lõppes koos pagulaskonna hajumisega erinevatele maadele.
Teatavasti alustas 1923. aastal Eesti Vabariigis ilmumist nädalaleht Eesti Kirik. Selle vastutav ja tegevtoimetaja oli kuni lehe sulgemiseni 1940. a septembris J. Aunver. Kui 1950. aastal hakati paguluses välja andma ajakirja Eesti Kirik, sai taas selle tegevtoimetajaks Uppsalasse asunud J. Aunver. Vastutav väljaandja oli Sven Danell (mälestusteraamatu «Kuldrannake» autor), toimetusse kuulusid J. O. Lauri, Aleksander Hinno, Manivald Heinam, Richard Koolmeister, Karl Raudsepp, Friedrich Stockholm, Jaak Taul ja Arthur Võõbus.
Toimetaja seadis uue ajakirja ülesandeks kõigepealt sidepidamise kiriku keskuse ja selle üksikute osade vahel maailmas, püüdes neid üksteisele lähemale tuua ja ühtlasi oodates kogu kirikurahvalt rohket kaastööd ja kindlat poolehoidu. Algul ilmus Eesti Kirik 28-leheküljelise kuukirjana. 1975–1976 oli toimetajaks K. Veem, 1976. a septembrist R. Koolmeister.
Ametit üle võttes kirjutas R. Koolmeister: «Ainsaks kogudusi ja ametikandjaid ühendavaks ajakirjaks on Eesti Kirik. See on ka ainukeseks võimaluseks kogudustele ja õpetajatele globaalses ulatuses sõnavõtmiseks kiriku, koguduste ja usu probleemide arutamiseks… Veel on töötegijaid olemas, veel on neid, kes on valmis seda tööd toetama.»
Tal oli põhjust korrata sõna «veel» – mida aeg edasi, seda hõredamaks jäi nende ring, kes ajakirjale kaastööd tegid või seda tellisid ja lugesid. Eestist põgenes 1944. aastal üle poole luterlikust vaimulikkonnast ja just aktiivsem osa. Poole sajandi pärast on neist väga vähe veel alles.
See kajastub selgesti ka ajakirja sisus – kui algul oli rohkesti sisukaid artikleid, muutus ta lõpupoole peamiselt pagulaste seltskonnakroonikaks (vabariigi aastapäeva ja emadepäeva tähistamised jms).
Pärast R. Koolmeistri surma (5.06.1981) tehti põhimõtteline ümberkorraldus: vastutavaks väljaandjaks sai peapiiskop K. Veem Stockholmis ja moodustati ülemaailme toimetuskolleegium: Rootsist Elmar Tõldsepp, Kanadast K. Raudsepp ja Oskar Puhm, Inglismaalt J. Taul, Saksamaalt Toomas Põld, Austraaliast Einar Kiviste, USA-st Rudolf Kiviranna, Rudolf Reinaru ja A. Võõbus. Seda kolleegiumi on tulnud järgneva paarikümne aasta jooksul korduvalt uuendada.
Eesti Kiriku üksiknumber maksis ilmuma hakates 1.25 Rootsi krooni, aastal 2000 aga 5 Kanada dollarit. 1981. a-st, tingituna trüki- ja postikulude pidevast tõusust hakati ajakirja välja andma kord kvartalis, iga number 48 lehekülge. Nii ilmus Eesti Kirik Stockholmis kuni 1988. a lõpuni K. Veemi juhtimisel, tegevtoimetajaks oli Ervin Pütsep.
1989. a viidi toimetus ja talitus Torontosse. Peapiiskop K. Veem kirjutas põhjenduseks: «Ajakiri on EELK Konsistooriumi häälekandja ja Torontos asuvad EELK piiskop ning kaks Konsistooriumi assessorit. Kanada koguduste elav kirikuelu moodustab iseenesest soodsa tausta ajakirja vaimule, mis kajastub loodetavasti ka ajakirja veergudel.» Vastutavaks toimetajaks sai piiskop K. Raudsepp, tegevtoimetajaks Lilian Tõnisson. Pärast K. Raudsepa surma (18.06.1992) sai vastutavaks toimetajaks peapiiskop Udo Petersoo, tegevtoimetajaks 1996. a-st Valdek Raiend.
Normaalne olnuks, et pärast Eesti Kiriku uuesti ilmumahakkamist kodumaal oleks pagulaste ponnistused edasi välja anda oma ajakirja lõpetatud ning hakatud tellima (ja sellega toetama) siinset lehte, mis saanuks suurema vaevata mahutada ka kogu info eksiilkirikust ja teha seda palju operatiivsemalt kui korra kvartalis.
Paraku on kõik «oleksid» kasutud. Kuigi sealsed koguduseliikmed on üpris kõrges eas, suhtuvad nad umbusklikult ja tõrjuvalt nn uuseestlastesse, s.t viimase viieteistkümne aasta jooksul laia maailma õppima ja tööle läinutesse. Nii on paratamatult jäänud aina tagasihoidlikumaks ka see, mida bülletänis kajastada.
Viiekümne aasta jooksul trükitud ajakirjanumbrid on rikkalik varamu, milles orienteerumine oli senini väga vaevaline. Igal numbril oli küll sisukord, aga ei olnud aasta kokkuvõtteid, seega tuli mida tahes otsides läbi lehitseda kogu materjal. Nüüd on maastik korralikult kaardistatud.
Koondnimekirja sisuline ülesehitus on rubriigipõhine: pagulaskirik, kirikutegelased, kirjastustegevus jne. Suureks kasuks on olulisemate artiklite juures lühike sisukirjeldus. Lisaks artiklikirjetele on nimestikul autoriregister ja personaaliregister, mis sisaldab ka kõik tekstis mainitud isikud ja fotodel olevad persoonid. Personaalialoend on mahukam kui nimestik ise.
Arvestades sellega, et tegemist on pagulaselu üsna olulise kroonikaga – kirik on olnud eelkõige rahvuslikuks kooskäimise kohaks –, on valminud koondnimekiri Eesti Kiriku kõigile kasutajatele väärtuslik abivahend, olgu kasutajaks väliseestlaste kiriku- või kultuurilugu uuriv teadlane või lihtsalt perekonna saatuse vastu huvi tundja, kes tahab oma sugulaste tegemistest teavet leida.

Enimkasutatav luuleraamat

Teine tulus teos on Siret Rutiku koostatud «Kiriku laulu- ja palveraamatu konkordants» (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, 416 lk), mis on ilmunud Eesti Teadusfondi, Põhja-Elbe kiriku ja Eesti Hümnoloogia Seltsi toetusel.
S. Rutiku sõnakonkordants on koostatud täielikkuse põhimõttel: sellesse on koondatud kogu luterliku kiriku 1991. aastal trükitud «Kiriku Laulu- ja Palveraamatu» (KLPR) lauluosas (numbrid 1–473, 476, 477) sisalduv sõnavara. Eriti hea on see, et iga kui viimse sõna esinemine on näidatud koos lausekontekstiga. Märksõna järel antakse sulgudes ka selle esinemissagedus. Nii näiteks saab teada, et kiriku praeguses lauluraamatus esineb sõna «Jehoova» 10 korda, sõna «kurat» aga 11 korda ja «saatan» 15 korda!
Kahtlemata on sellisest raamatust kõige rohkem kasu lauluraamatu uuendajatel, kas või selleks, et edaspidi vältida mõningate trafaretsete fraaside liigset kordumist. Samuti aitab ta vaimulikul ja kirikumuusikul leida üles temaatiliselt vajalikke laule.
Niisiis on tegemist erialase töövahendiga. Täpselt samuti, nagu seda on «Georg Mülleri jutluste sõnastik» (2000) või «Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika» (2002). On siiski üks oluline erinevus. Mülleri ja Rossihniuse Villem Reimani publitseeritud tekste on olemas ehk paarisajal inimesel.
Teised võivad küll endale hankida sõnaloendi, aga asja ennast ei ole kuskilt saada. KLPR-i puhul on aga tegemist megatiraaþiga – seda trükiti 100 000 eksemplari, millest viis tuhat läks väliseestlastele, ülejäänu on siin käibel. Ei ole liialdus, kui öelda, et kiriku lauluraamatu puhul on tegemist kõige levinuma ja enimkasutatava luuleraamatuga. Konkordants esitab halastamatult ja objektiivselt kõik selle head ja vead.
Esimesed lauluraamatu (sõna)konkordantsid pärinevad 17. sajandi teisest poolest. Erinevalt Piiblist, mille uued, oluliselt revideeritud tõlked ilmuvad suhteliselt harva, on kirikulauluraamatud kogu oma ajaloo vältel pidanud läbi tegema pidevaid ümberkorraldusi, parandusi, muutmisi jmt. Seega vajaks iga trükk oma konkordantsi.
Vaevalt neid varasemate lauluraamatute kohta tagantjärgi koostama hakatakse. Seda unikaalsem on Siret Rutiku tehtu, mis ei tohiks puududa ühegi koguduse raamatukogust, vaimulike töölauast rääkimata.

Toomas Paul