Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kaheteistkümnes jünger Leipzigist

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

«Isand Johann Sebastian Bach vastas minu esitatud küsimustele nii, et ma arvan tema sobiva olevat Thomas-kooli* kantoriametisse saamiseks,» kirjutas 1723. aastal Leip­zigi teoloog ja professor Johann Schmid konsistooriumi tunnistustesse.

Otsusega nõustus ka super­intendent** D. Salomon Deyling ning isand Bach oma suure majapidamisega võis asuda teele Köthenist Leipzigisse, et võtta vastu üks tolleaegseid tähtsamaid (kiriku)muusikaga seotud ameteid – linna muusikadirektori koht.
Ihaldusväärne koht
Leipzig – ülikoolilinn ja messikeskus – oli 18. sajandil särav ja kuulus paik ning protestantliku kirikumuusika seisukohast seisis temast eespool ehk ainult Hamburg. Kui Leipzigi Thomas-kooli endine kantor Johann Kuhnau 1722 suri, huvitus tema ametikohast teiste hulgas Hamburgi linna kirikumuusikadirektor Georg Philipp Telemann – üks ajastu suurimaid heliloojaid ja muusikuid. Et Hamburgi linn aga mehe palka oluliselt tõstis, jäi too ka Põhja-Saksamaale pidama.
Bachiga samaaegselt taotles Thomas-kooli kantori kohta ka Christoph Graupner Darm­stadtist, kes oli Hesseni maakrahvi Ernst Ludwigi õuemuusik. Et Graupneri isand aga oma andekat muusikut minema ei lasknud, jäi Leipzigi konsistooriumil otsustada Bachi kasuks.
Graupner kirjutas aga Leip­zigi konsistooriumile soovituskirja, milles nimetas, et Bach on «musicus, kes ühtlaselt tugev nii orelimängus kui kogenud kirikuasjades ja ansamblitöös, kes ausalt ja väärikalt nimetatud funktsiooni sobib».
Bachi proovitükkideks olid kantaadid BWV 22 «Jesus nahm zu sich die Zwölfe» (Lk 18:31 Aga võttes endaga need kaksteist) ja BWV 23 «Du wahrer Gott und Davids Sohn» (Lk 18:39 Taaveti Poeg, halasta minu peale) ning pärast seda, kui vürst Leopold von Köthen-Anhalt oli isiklikult lubanud Bachil oma teenistusest lahkuda, võeti kirikumuusik ametisse. Ta oli kaheteistkümnes evangeelne kantor Leipzigis.
Kirik ja kool
Johann Sebastian Bachi ootas seega ees väga mitmekülgne tegevus: ta korraldas ühelt poolt nii Thomas-kiriku kui Nikolaikiriku (mis oli tollal linna peakirik) muusikalist tegevust, teiselt poolt oli ta õpetaja ja kantor Thomas-koolis. Tegemist oli vaeste laste kooliga (scola pauperum), mida rahastas linn ja mille õpilased kuidagi kasulikud pidid olema – niisiis tegid nad muusikat.
Muusikadirektorina hoolitses Bach eelkõige pühapäevase peajumalateenistuse kujundamise eest (Haupt Music), mis tähendas ka, et pidevalt tuli leida häid tekstikirjutajaid, kellega nii muusikaliselt kui teoloogiliselt korrektseid teoseid toota – teksti eest vastutas ju kantor.
Teose valmides pidi helilooja laskma nii lauljatele kui mängijatele viisid välja kirjutada (selleks kasutas ta nii palgatud kopiste kui oma perekonnaliikmeid) ja muidugi selle kõik koos koori, solistide ja instrumentalistidega selgeks harjutama. Pühapäevase kantoritöö juurde kuulus enesestmõistetavalt laulude valimine ja liturgia ettevalmistus.
Vahemees
Bach kirjutas Leipzigis viis aastakäiku kantaate (kirikuaasta pühapäevadeks ja pühadeks), millest on tänaseni säilinud umbes 200. Lisaks muidugi muud kiriklikeks vajadusteks – nii leina-, pulma- kui muuks tarbeks mõeldud muusikat.
Peale muusika kirjutamise ja ettekanneteks ettevalmistuse olid kirikumuusika direktoril ka muud ülesanded: linnamuusikute ja -organistide katsekomisjonis olemine, ülikooli muusikaelu eest vastutamine ja Collegium musicum´i (linnaorkestri) juhatamine.
Selle kõigega toimetulek nõudis andekust nii organisatoorses kui sisulises töös ning nagu väidavad mitmed uurijad, ei tulnud isand Bach selle koormaga sugugi mitte alati leebelt toime, vaid tal oli oma kaasaegsete seas pigem sõjaka inimese kuulsus.
Bachil oli Leipzigis oma kahes kirikus (mõlemas nii muusikajuhi kui helilooja ametis) 27 tööaasta jooksul tegemist 30 erineva vaimulikuga, lisaks nõudis asjaajamine koolis, ülikoolis ja kirikuvalitsuses erakordset kauplemisoskust.  
Kokku kirjutas Bach Leip­zigi perioodil üle tuhande väiksema või suurema teose, nende hulgas «Matteuse passioon», «Johannese passioon», «Missa h-moll» ja «Fuugakunst». 
Elutöö
1750. aasta märtsis pidas Leipzigis avaliku loengu silmaoperatsioonidest sir John Taylor, kelle juurest olid abi otsinud mitmed tähtsad inimesed.
Tollastes Leipzigi ja Berliini ajalehtedes kirjutatakse, et «teiste hulgas opereeris ta ka isand kapellmeistrit Bachi, kellelt oli, tänu sellele, et tal oma silmi liialt pruukida oli vaja, nägemine peaaegu röövitud, ja sellel oli soovitud edu, nii et tema nägemise teravus täielikult taastatud sai; mitmed tuhanded inimesed ei jõua härra Taylorit piisavalt tänada selle eest, et selline hindamatu õnn maailmakuulsale komponistile osaks sai».
Johann Sebastian Bach suri 28. juulil ja maeti Leipzigis 30. või 31. juulil 1750. Tema elutööd sobib kirjeldama 2Tm 4:7: «Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.»
Bach maeti Johannese kiriku müüride juurde, kuid unustati peagi, kuhu täpselt. 1894 väljakaevamistel avastati tema tammekirst ning helilooja maeti ümber kirikusse. Thomas-kirikusse, kus Bach puhkab tänagi, jõudis ta aga alles 1950.

Kristel Neitsov

* Thomas-Schule – Leipzigi Thomas-kiriku muusikategevuse eest vastutav kool, mis eksisteerib tänini. Kantori ametikoht oligi tegelikult seotud kooliga, Thomas-kiriku muusikut nimetati pigem «kirikumuusikadirektoriks». Thomas-Kantorei – Thomas-kiriku koor, mis tänapäeval on maailmatasemel. 
** – vaimulik ülemadministraator; Saksamaal protestantlik vaste piiskopiametile.