Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kahekõne eeldab teist osapoolt

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Milline on kiriku seisukoht abortide, keskkonna saastamise, geenimanipulatsioonide, turumajanduse või samasooliste kooselu kohta? Millal peaks kiriku hääl olema selgelt kuuldav? Millal oleks parem püsida vait?
Sedalaadi küsimusi esitatakse erinevatest suundadest. Neid kostab peaasjalikult kiriku seest, kuid ka väljastpoolt. Tahetakse kuulda selgeid seisukohavõtte eetiliste probleemide suhtes, millega tänase ühiskonna liikmetel tuleb kokku puutuda.
Et need küsimused on olulised ja ajakohased, kinnitab eelmises kirikulehes avaldatud peapiiskopi kandidaatide tutvustus. Muu hulgas tunti seal huvi selle vastu, kas peapiiskop peaks avaldama aktiivsemalt EELK seisukohti Eesti ühiskonna probleemide ja valupunktide kohta.
Vastustest võis lugeda välja, et asjaosalised mõistavad hästi, kui mitmetahulise ja keeruka küsimusega on tegemist. Kandidaadid andsid küll põhimõtteliselt jaatava vastuse, kuid tegid seda teatud reservatsioonidega. Omaltpoolt nimetaksin eelkõige kolme asjaolu, millega tuleb arvestada.
Esmalt seda, et usu vaatekohast oluline on välja öeldud pühakirjas ja luterlikes usutunnistuskirjades. Kuid mil määral sobivad need juhiseks selliste nüüdisaegsete probleemide puhul, mis ei leia neis kajastamist? Kuidas leida õige käitumisviis ja suhtumine muutunud maailmas? Vahel on vastused selged ja lihtsad, kuid vahel on peaaegu võimatu öelda, kuidas peaks pühakirja põhjal toimima. Eriti sellistes valdkondades nagu turumajandus, arstiteadus või ökoloogia ei ole õigete lahenduste leidmine lihtne.
Teiseks nõuab kiriku seisukohavõttude väljatöötamine ja kirikusisese konsensuse kujunemine aega. Asi saab alguse kellegi ettepanekust, mida käsitlevad kirikuvalitsus, piiskoplik nõukogu ja tarbe korral ka kirikukogu. Võimalik, et on vaja moodustada omaette töörühm. Kui kirikupea tahab esineda ametliku seisukohavõtuga, peab ta olema kindel, et ta toetub kiriku õpetuslikule alusele ja et tema taga seisab kiriku enda üksmeelne tahe.
Kolmas asjaolu on piisava asjatundlikkuse vajalikkus. Minu jaoks võib-olla ongi see olnud kõige suurem takistus. Usun küll, et oleme jõudnud juba niikaugele, et leida kirikus küllaldast teoloogilist pädevust. Kuid eetiliste seisukohavõttude teine pool eeldab probleemse ainevaldkonna põhjalikku tundmist. Ainult igakülgne pädevus annab julguse sekkuda avalikku mõttevahetusse ja tuua esile seisukohti, mida ei saa sisulise ühekülgsuse või asjatundmatuse pärast jätta arvestamata.
Osa inimesi, eriti need, kes on kiriku teenistuses, näivad ootavat, et kirikul peaksid olema alati ja igas olukorras valmis vastused, mida jõuliselt välja käia. Arvan, et nii need asjad ei käi. Tänapäeva ühiskonnas on kiriku hääl üks paljudest häältest ja ainus võimalus tuua oma hääl kuuldavale on kahekõne, dialoog. Kuid kahekõne eeldab teist osapoolt. Sellepärast tuleks küsida, kas Eesti ühiskond üldse ootab kiriku sisulisi seisukohavõtte või soovib üksnes kinnitust enda omadele. Kardan, et meie ühiskond ei ole veel küps mõttevahetuseks inimelu tegelike väärtuste üle. Kiriku nägemus inimesest ja õigest elust on niivõrd teistsugune, et vaevalt meie avalikkus tahaks seda kuulda võtta. Annaks Jumal, et ma eksin.
Jaan Kiivit, peapiiskop