Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kahe kristluse lõhe Eestis

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Neli ja pool aastat tagasi (Postimees
23.04.2001) juhtisid 26 sotsiaalteadlast avalikkuse tähelepanu tekkinud lõhele
«kahe Eesti» vahel. Mõlema Eesti kodanikeks olid endiselt ikka eestlased, kuid
tänu süvenenud kihistumisele, võimu võõrandumisele, poliitilisele
vastutustundetusele, oli tekkinud sotsiaalne, poliitiline ja eetiline kriis.

Analoogilisele olukorrale kristlaskonna
seas juhtis laupäevases Päevalehes tähelepanu Jaan Kaplinski. Kaplinski mõtteid
kokku võttes võib öelda, et ühel poolel on kristlased, kes kuuluvad
konservatiivsesse riigikiriku ja riigikristluse traditsiooni, kus peetakse
rikkust õnnistuseks ning kõike sotsialismi ja solidaarsusega seonduvat
Kuradiks. Võidakse toonitada küll religiooniõpetuse olulisust, kuid samas
innustatakse vaeseid ja rõhutuid oma viletsusega leppima. Ka kõnetab Jumal
inimest selle traditsiooni kohaselt läbi ajatollade ja teoloogide, kes «teavad
paremini, mida Jumal teab ja tahab».

Teine, sisuliselt tõeline ja algne
kristluse suund omab Kaplinski väitel aga väga palju ühist sotsialismi ja
sotsiaaldemokraatiaga. See on «vaeste, alandatute ja rõhutute kristlus», mis
pole kartnud vajadusel astuda vastu ülekohtusele maisele võimule. Kuigi
rahumeelselt ja vägivallatult ning patuste suhtes sallivalt, arvustas ka Uue
Testamendi Jeesus toonaseid võimukandjaid ja rikkaid, kes ei hoolinud ligimeste
kannatustest. Jeesus ütles, et nende lunastus on pea võimatu juhul, kui nad ei
ole valmis oma rikkust vaestega jagama ja nõrgemaid aitama. Ka ei kartnud
algkristlus konflikti kehtiva võimukorraldusega, kuigi vahendid selles
konfliktis olid vägivallatud ja rahumeelsed. Riigiusuks saades tõlgendati aga
kristlus ümber nii, et kehtiva võimukorraldusega vastandumise asemel hakkas
kristlus toetama võimukandjate võimu.

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi
sotsialistide kirikuvastasust nimetab Kaplinski ühelt poolt sotsiaaldemokraatia
lastehaiguseks, kuid teiselt poolt siiski põhjendatuks niivõrd, kuivõrd «kirik
oli saanud võimukandjate truuks liitlaseks, ühiskondliku ebaõigluse, vägivalla ja
ekspluateerimise õigustajaks». Olid ju kiriku õpetus ja teod «vastuolus Jeesuse
enda algse õpetusega». Kui juurde lisada, et riikides, kus selline trooni ja
altari liit puudus (nt Ameerika Ühendriigid) või oli nõrk (Inglismaa), ei
võtnud poliitiline vasakpoolsus kirikuvastast kuju. Nii kujunes Inglismaal 19.
sajandi keskel välja kristlik sotsialism, mis pole oma poliitilist tähtsust
kaotanud tänini.

Kaplinski väidab, et tänastele Eesti
parempoolsetele poliitilistele jõududele «on kirikut ja kristlust vaja selleks,
et juhtida inimeste tähelepanu eemale meie ühiskonna rängalt kihistumiselt,
siin valitsevalt ebaõigluselt, rikkuse ja edu kultuselt ning näha narkomaania,
aidsi, kuritegevuse ja muude pahede peasüüna hoopis seda, et inimesed ei usu
Jumalat, ei käi kirikus ja ei õpi koolis katekismust». Kõik selleks, et
veeretada «maksukoorem rikastelt vaeste kanda» ja et edukamatest võiks kujuneda
«uus eliit, uued parunid ja vonid, kes sõlmivad kirikumeestega liidu võimu
jagamiseks». Sellise ränga süüdistuse aluseks on väidetavalt Jeesuse enda
sõnum, mis ei keskendunud ju kohustuslikule religiooniõpetusele, vaid õiglusele
ja ligimesearmastusele.

Kaplinski mõtteavaldus võib paista
erakordsena tänases Eestis, kui mitte laiemas ajaloolises plaanis. Kehtivat
võimukorda toetavat institutsionaalset kristlust on vastandanud Jeesuse algse
sõnumiga mitte ainult Karl Marx, aga ka Georg Friedrich Hegel, Hannah Arendt,
Lev Tolstoi ja kasvõi Carl Robert Jakobson.

Ka Jakobson pidas oma kõnedes oluliseks «kristlikku
vaimuharimist», pidas kristluse õpetuse peamiseks sisuks seda, et «Jumala ees
üks inimene niisama palju maksab kui teine», ning leidis, et reaalne kirik
erineb viimasest tihti sama palju, kui tuli erineb veest.

Kui neli aastat tagasi räägiti, et Eesti
ühiskond on sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises kriisis, kas siis täna
lisandub sellesse loetellu ka kriis kristluses?


Alar Kilp