Kadunud vendadest

Tahtsin kolumni pealkirjaks panna «Kadunud pojad», aga lõin kõhklema. Ma ei usu sinisilmselt nende tagasitulekusse ega arva ka, et neil kõigil nii-öelda välismaal halb on. Kui ülikoolis alustab kursus, siis on ju paratamatu, et kõik üliõpilased ei lõpeta, või seegi, et kõik lõpetajad ei pruugi omandatud erialal edaspidi jätkata. Õppimise ajast Usuteaduse Instituudis mäletan äärmiselt värvikaid kujusid, nii oma haridusteed jätkama tulnud vaimulike kui ka inimeste seast, kellel varasem kokkupuude kirikuga oli olnud äärmiselt põgus.

Esiteks oli siin vanu tegijaid, kellel oli kogemusi tegemaks mida iganes, kes saabusid Tallinnasse kirikutöölt nn rasketest rajoonidest. Üldjuhul jäid nemad kirikule ja ametile truuks, aga täna tahaksingi püstitada küsimuse nendest, kes lahkusid. Näiteks töötab üks selliste kadunud vendade hulgast, kes omas väga selget juhitalenti, suurepärast häält ja lojaalsust kirikule, nüüd raudteel konduktorina ja tema võimekust on ka seal juba tähele pandud. Mõni hakkas ehitajaks, keegi hipistus ja tuli Viljandi folgil mulle vastu, nalja pärast üll naisteriided jne.

Teise grupi kadunud vendi moodustavad tänapäeval isikud, kes alustasid instituudis «nullist» nii mitmeski mõttes. Nad ei olnud reeglina usklikest perekondadest, vaid vägagi värvika minevikuga. Nad õppisid hoolikalt uut asja. Neist mõne taustast said teada alles siis, kui nägid, mida nad vabal ajal lugesid (näiteks «Kuperjanovi pataljoni ajalugu»), või kuulsid, et mees peab «tsiviilis» poodi, istandust, koolipapa ametit vm. Neid iseloomustas eriline lojaalsus uue ameti vastu, kuna nad tihtigi olid kaalukausile pannud oma tavaelu ja asunud otsima midagi uut. Nende hulgast on mul eriti kahju inimestest, kes jõudsid ordinatsioonini ja lahkusid seejärel.

Ühelt poolt võis põhjus olla selles, et mõni neist oli majanduslikult hästi kindlustatud, ja kohates kirikuorganisatsioonis mingeid arusaamatuid tõkkeid, põhjendamatuid nõudmisi või autoriteedita «autoriteete», lihtsalt loobus. Teisalt võib siinkohal välja tuua inimtüüpe, kes olid nii vaesed, et kandsid mitu numbrit suuremaid botaseid ja kui hiljem tööle asudes rahaga kehvaks läks, pidid materiaalsetel kaalutlustel lahkuma. Eestil läks ju sellal üldiselt väga hästi, palgad aina kasvasid.

Kolmas rühm, keda välja toon, on kõige raskemini kirjeldatav. Siit lahkuti küll reklaamindusse, küll erasektorisse ja eraellu ning mul puudub ülevaade, mida need inimesed, kadunud vennad, võiksid täna arvata kirikuasjadest. Ometi said nad kõik eriväljaõppe, nagu mõne kunagise ja nüüdseks kadunud eriüksuse, löögirühma liikmed ja neil võib olla spetsiifilisi psühholoogilisi probleeme.

Lahkusid ka äärmused. Mäletan vanemat teaduste kandidaati, kelle üliõpilaspiletit ei tahtnud ühistranspordi kontrollija uskuda, ja ühte daami, kes, saanud esimese kolme, lahkus, kuna see ei mahtunud vist ta kristlikku maailmapilti.

Nüüd aga jutu tuuma juurde. Kas neid on ka tagasi kiriku rakendusse kutsutud, kas neilt on küsitud, kuidas neil nüüd läheb? Kas Misjonikeskuse ülemisele korrusele ei oleks vaja «Kadunud poegade keskust», kes tegeleks probleemiga professionaalselt? Kas meil ei ole tõesti neid vaja? Näiteks ei jõudnud ma, andke andeks, kirjutada siinkohal üldse veel arvukatest tollastest naisüliõpilastest ja nende probleemidest eile ja täna jne. Kas oleme valmis aktsepteerima tegelikult ka natuke kriitilisemat laadi lojaalsust?

Paavo Matsin