Kabel sai seltsiks kellatorni

Pühitseti Picwa Miikaeli kabeli kellatorn ja sakraaltekstiilid.

Kabel rajati Pikva külla 2005. aastal. Algselt oli sama hoone Tallinna diakonisside haigla (praegune Magdaleena haigla) kabel, mis seisis kasutuseta ning jäi viimaks uusehitiste rajamisel ette.
Kabeli päästis Pikva mõisa omanik Mika Orava, kelle eestvedamisel koliti kabel ümber Anija valda Pikva mõisa juurde. Kabelis toimuvad regulaarselt jumalateenistused: suurematel kirikupühadel ning suvekuudel iga kuu esimesel pühapäeval algusega kell 15, teenistusi peab Kose koguduse õpetaja Mare Palgi.
2. juunil täitus Picwa Miikaeli kabel rõõmsate ja ootusärevate inimestega, kes tulid osa saama jumalateenistusest, mille käigus pühitseti kabeli kellatorn ning kirikutekstiilid. Pühitsemistalituse viis läbi peapiiskop Andres Põder, jutlustas Ida-Harju praostkonna praost Tauno Kibur, kaasa teenisid Kose koguduse õpetaja Mare Palgi ja Kuusalu koguduse õpetaja Jaanus Jalakas.
Teada on, et ka diakoonia­haigla juures oli kabelil kellatorn, millest paraku ei ole säilinud ühtegi fotot ega joonist. Seetõttu on Pikva kellatorn päris uus ehitis, mille projekteerisid arhitekt Illar Kannelmäe, kes oli abiks ka kabeli restaureerimisel, ning Velli Rajangu. Kellatorni ehitus algas 2011. aastal ning selle ehitajaks oli hiidlane Gert Murro. Kellatorni paigutatud kirikukell pärineb Märjamaalt, paarsada kilo kaaluv malmist kirikukell on arvatavasti üks viimaseid Krulli tehases valatud kelli.
Jumalateenistusel pühitseti äsja valmis saanud, spetsiaalselt Picwa Miikaeli kabeli jaoks kujundatud ja valmistatud kõigis liturgilistes värvides sakraaltekstiilid. Tekstiilid tehti vabatahtliku tööna ning selles ettevõtmises osales 18 erinevat inimest, peamiselt Tallinna ülikooli üli­õpilased ja nende juhendajad, aga ka teised käsitöömeistrid kohalikust kogukonnast ja kaugemaltki.
Tekstiilide süžeed valiti Tallinna Püha Vaimu kiriku vääridel kujutatud piibli­stseenide hulgast, kujundamisel arvestati ka kohaliku kontekstiga – detailidena lisati ka Eestimaal kasvavaid taimi ja loomi.
Kerstin Kask