Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Käärime käised üles!

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Lõikust on palju, aga pisut töötegijaid…

Mt 9:37

Viimasel kirikukogu istungil Põltsamaal
andis peapiiskop Andres Põder hea ülevaate meie kiriku hetkeseisust.

Selgus, et mitu statistilist näitajat on
viimastel aastatel kahanenud. Tuleb alustada tõsist tööd, sest taoline olukord
ei kestaks. Kuidas teevad misjonitööd teised kirikud, ehk on meil mõndagi
õppida ja kasutusele võtta. Et meie kirik hakkaks taas kasvama, tuleb alustada
intensiivset tegevust kolmel rindel: isiku, koguduse ja üldkiriku pinnal.

Rääkides isiklikust tasandist, tuletan
meelde, et Kristuse käsk minna ja teha kõik Tema jüngriteks, käib kõikide
kohta. Minu eelkäija E.E.L.K. Hamiltoni koguduses August Kivisikk, kunagine
Põlva koguduse õpetaja, kirjutas tihti oma koguduse ringkirjades: «Tulge pühapäeval
kirikusse ja võtke oma sõbrad ja tuttavad kaasa!» See on hea nõuanne: meil
kõigil on sõpru ja tuttavaid, keda võib pühapäeval kirikusse kaasa võtta.
Isiklik kutse on palju mõjuvam kui trükitud või raadios kuuldud. Kui meist
igaüks sõpru jumalateenistustele kutsub ja igal aastal ühe liikme kogudusse
toob, oleme tõhusalt kaasa aidanud jumalariigi tööle ning  see ei käi meile üle jõu.  Seda moodust kasutavad kirikud heade tulemustega
Põhja-Ameerikas.

Koguduse pinnal kehtib sama põhimõte: iga
kogudus peab looma või asutama kui mitte uue koguduse, siis vähemalt
kuulutuspunkti või filiaali. Paljud kogudused korraldavad jumalateenistusi
hoolekodudes, haiglates jne. See on hea, et viime jumalasõna nende juurde, kes
ei saa ise kirikusse tulla. See on igati kiiduväärt tegu, kuid ei too
tavaliselt uusi liikmeid kogudusse.

Iga kogudus peaks asutama koguduse piires,
kus elab rohkem rahvast, kuulutuspunkti ja tegema seal korrapäraselt tööd. Kui
üks kuulutuspunkt on «jalad alla saanud», siis alustama uuega! Kui jumalateenistusega
samal ajal toimub pühapäevakool, siis tuleb tavaliselt rohkem rahvast kokku
ning leerikoolgi ei lase end ehk kaua oodata. Selline algatus nõuab kogudustelt
ja vaimulikelt küll tööd ja tahet, kuid ei peaks ühelegi kogudusele
majanduslikult üle jõu käima.

Peame tõstma usuteaduse üliõpilaste arvu.
Väidetakse, et meil on nii kui nii teoloogide üleproduktsoon, sest koguduse
õpetaja ametikohti olla liiga vähe. Vaidlen sellele vastu. Apostleid ei oodanud
ees majanduslikult tugevad kogudused. Neid lõid nad ise ja meil tuleb teha
sama!

Alguses oli apostlitel mudeliks nn
telgitegija misjonär, aga peagi ehitati kirikuid ja katedraale. Pärast
sõda  külastasid meie läände sattunud
vaimulikud kaasmaalasi ning lõid kogudusi. Ka tänapäeva Eestis on palju asulaid,
kus ei kuulutata jumalasõna, miks siis mitte luua ise kogudus ja hakata seda
teenima. Ning ega õpetajaamet ole ainuke, kus teoloogilisest haridusest on
kasu: kindlasti vajame palju rohkem haritud religiooniõpetajaid.

Võimalusi on veel teisigi: tänapäeval
tegutsevad Eestis kaitseväe- ja vanglakaplanid. Kaitseväes ristitakse ja
leeritatakse igal aastal paarsada noort meest ja naist. Kindlasti on veel
valdkondi, kus samuti võiks kuulutada evangeeliumit ja teenida rahvast.

Peaasi on tahe kuulutada Kristust, küll me
siis leiame selleks uusi võimalusi! Tuletame meelde vanasõna: «Kes aitab end
ise, seda aitab ka Jumal!»


Tõnis Nõmmik
,

Kaitseväe 
peakaplan