Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ka puudega laps on laps

01.06.2006 | | Rubriik: Arvamus

1968. aastal tahtsid Camille ja Gerard Profit, Prantsuse abielupaar kahe vaimse ja füüsilise puudega pojaga minna koos piiskopkonnaga palverännakule Lourdes’sse.

Neile öeldi ära, sest nende lapsed häiriksid teisi palverändureid. Perekond tundis end haavununa ja pettununa ning nad otsustasid minna perega omaette.

Raske kogemus

Kogemus ei olnud õnnelike killast. Hotellid ei tahtnud neid oma külalisteks. Hotellis, kus nad peatusid, palus personal neil süüa oma toas. Tänavail ja grotis kuulsid nad nurinat, et sääraste lastega peaks koju jääma.  Neid põrnitseti moel, mis andis edasi sama sõnumit.

Tagasi kodus, kohtusid nad sõbraga, Marie-Helene Mathieu’ga, kes armastas arengupuudega lapsi. Ühel päeval sõitsid Marie-Helene, Camille, Gerard ja Jean Vanier (asutas arengupuudega inimeste kogukonna L’Arche, mis asub Prantsusmaal Trosly’s) väikeautos mööda Pariisi. Vanemad rääkisid oma loo ja nende sõbrad olid liigutatud.

Sündis idee kutsuda kokku teisigi vanemaid, et minna Lourdes’sse nende arengupuudega lastega, koos paljude sõpradega. Kui siis keegi jõllitab või teeb vastikuid märkusi, ei tee see nii haiget ja nad ei oleks nii üksi ega tunneks end väljatõugatuna.

Keegi ei ole üksi

Algasid ettevalmistused. Iga arengupuudega last või täiskasvanut pidi saatma vähemalt üks vanem või sõber, moodustati umbes 30liikmelised rühmad. Grupid kohtusid regulaarselt, planeerisid reisi, palvetasid ja nautisid üksteise seltskonda. Keegi ei pidanud saabuma lennujaama üksi ega ehmuma. Igaüks oli osa väikesest kogukonnast. Nii hakatigi kutsuma palverännakut usu ja valguse palverännakuks, rühmad kandsid sama nime.

1971. aasta Suurel Nädalal tuli kokku 12 000 inimest 18 riigist, kolmandik neist arengupuudega. Lourdes’ muutus jäädavalt, nagu ka nende vanemate südamed, kes ei tundnud end enam eraldatute ja lahusolevatena. Arengupuudega inimesed ei tundnud end enam äratõugatute ja üksikutena. Nende sõbrad, paljud neist noored, avastasid, et arengupuudega isikud ei vajagi nii väga abi, vaid et neil on endal palju anda.

Koos palverännakule

Jean ja Marie-Helene olid Usu ja Valguse asutajad, kuid mitte leiutajad, inspiratsioon tuli kahtemata Pühalt Vaimult. Kui palverännak läbi sai, ütlesid rühmajuhid Jean Vanier’le: «Me ei saa nüüd lõpetada, ära lase sel lõppeda.»

Jean ütles: «Minge tagasi kodudesse ja tehke, mida Vaim teil käsib teha. Minge tagasi oma väikese valgusega ja süüdake teised väikesed valgused üle maailma.» See oli Usu ja Valguse sünd. Rühmad naasid kodudesse ja jätkasid regulaarset kooskäimist. Usk ja Valgus sündis palverännaku kogemusest.

Aeg-ajalt tunnevad kogukonnad vajadust minna koos palverännakule, et end uuendada, usku  tunnistada, süvendada, tugevdada oma sidemeid ja tänada. Palverännud on korraldatud kohalikul, regionaalsel, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Vaata ka http://singanew song.50megs.com/ques2.htm

Välisajakirjanduse põhjal

Elve Bender

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)