Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ka kurat usub…

09.09.2009 | | Rubriik: Arvamus

Ristiusu kõige vägevamaks vaenlaseks peetakse tavaliselt ateismi. Seal, kus tunnustatakse Jumala olemasolu ja kõiki usutõdesid ja kus ei teki mingisuguseid kahtlusi ega piinavaid küsimusi, paistab kõik olevat korras.
Rahulik usk, mis laseb rahulikult elada, kas see ei ole ideaalne definitsioon vaimsele täiusele, mille poole me püüame?
Põhjalikumal järelemõtlemisel selgub, et ateism ei ole usu kõige kardetavam vastane. Ateism on ju algselt teadmatus, millest võib muidugi välja kasvada antiteism – vaimne agressiivsus Jumala vastu. Kuid kumbki neist ei suuda kristlikke põhiväärtusi kangutada.
Hädaoht sünnib tegelikult usklikus endas, kui ta on leidnud Jumala, kuid ei taha teda teenida. See on usk ilma armastuseta, mida võib võrrelda kuratlike jõudude suhtumisega Jumalasse.
Pühakiri näitab, et deemonite usk on täiesti ortodoksne, kuid neil puudub armastus. «Usk võib olla tõetruu ja samas ebaaus, täis eksitusi ja ilma veata,» kirjutab noor prantsuse filosoof Fabrice Hadjadj, kelle arvates Kristusesse uskumine ei tähenda mingisugust «kindlustust», vaid pigem lähtepunkti lakkamatuks võitluseks. Sõnades võib inimene väljendada oma truudust Jumalale, kuid sellest ei piisa: sõnad ja mõtted peaksid kehastuma meie tegelikus elus!
Ja siin läheb usklik kergesti saatana õnge. Kuulsa luulekogu «Kurja lilled» autor Charles Baudelaire on sellest argitõeluse aspektist õigesti aru saanud: «Jumalat armastada on raskem kui Temasse uskuda. Ja vastupidi: meie aja inimesel on palju raskem uskuda Kuradisse kui teda armastada. Kogu maailm teenib teda, aga keegi ei usu… See ongi Kuradi ülipeen kavalus.»
Fabrice Hadjadj on huvitav autor ja tema teoseid võib soovitada kõigile neile, kes tegelevad kaasaegse prantsuse kirjanduse ja filosoofiaga. Ta on sündinud aastal 1971 juudi vanematest, leidnud Kristuse ja uurinud usuteadust. Oma kirjanikutalendi on ta andnud jumalariigi teenistusse.
Tema viimase raamatu teemaks ongi «Deemonite usk ehk ateismi ettejõudmine» («La foi des démons ou l’athéisme dépassé», kirjastus Salvator). Selles analüüsib autor deemoneid, nagu nad esinevad pühakirjas. Nad on kursis kõigi usutõdedega, aga nad vihkavad Jumalat ja võitlevad Tema vastu. Ka usklik inimene võib mõnikord endale märkamatult tegutseda Jumala vastu.
Konvertiit Hadjadj ei tee ka enda suhtes mingisuguseid illusioone. Evangeeliumid jutustavad ühe jubeda loo inimesest, kes viskas kuradi oma majast välja ja puhastas selle põhjalikult, kuid väljavisatu kutsus abilisi ja tuli tagasi. Vaese inimese olukord muutus päris hulluks. Nii kirjutab ka autor: «On tõesti võimalik, et ma olen läinud halvemaks kui enne.»
Igatahes Kristus sarjab Iisraeli inimesi karmimalt kui paganaid. Ta ei kritiseeri kunagi ateismi, vaid «kõigepealt teatavat variserlikku usku, mis on puhtam ja täpsem kui tölnerite või saduseride usk.»
Öeldakse, et usk on Jumala and. Ja selle eest peame olema tänulikud. Aga me ei tohi seda maha matta. Energia, mida ta sisaldab, on määratud meie elu elustamiseks!


Fanny de Sivers
,
esseist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)