Juurtest ja latvadest

Juba kolmandat aastat peetakse Eestis riikliku tähtpäevana vanavanemate päeva. Hoolimata minu vastumeelsusest kampaania korras loodud ürituste suhtes, tahaks loota, et teemapäev, mille eesmärgiks on avaldada austust vanavanematele, jaksab Eesti kalendrimaastikku juurduda ning muutub kenaks vananaistesuve ilmestavaks traditsiooniks.
Oma vanavanemaid ma pühapäeval kalmuaeda mälestama ei jõudnud, aga aktuaalse teema lainele aitas meedia ja sotsiaalmeedia. Vikerraadio lainepikkuselt leidsin näiteks kuulamiseks usutluse rahvaluuleteadlase Marju Kõivupuuga, kes muu hulgas nentis, et vanade inimeste teadmisel ei ole enam rakendusväärtust, et nad teavad asju, mida me tänapäeval enam ei vaja. See kõlas intrigeerivalt ja pani mõtlema.
Tõsi, mitmeid oskusi, mida laps maal vanaema-vanaisa juures kuuleb, näeb ja omandab, linnaruumis praktiseerida ei saa. Minu 11aastane poeg nimetab lõppeva suve uhkemaks kogemuseks vanaisaga koos puuraiumist. Tema viieaastane velleke oskab (enda arvates!) ehataevast järgmise päeva ilma «ennustada». Mõlemad oskused muutuvad pärast linnakoju naasmist küsitavaks: gaasiküttega korteris pole halupuid vaja ja tänavareklaami tuledest kirjus taevas eristab silm heal juhul vaid Linnuteed. Aga kogemus saadust jääb lapse teadvusse alles ja see on oluline.
Liina Raudvassar