Jutlus üldkiriklikul palvepäeval

Jer 29, 11 – 13; Ef 4, 25 – 32; Mt 5, 13 – 14, Ps Laulge Jumalale uus laul! 06.mai, 2007.

Teie olete maa sool ja maailma valgus! Olge halastajad ja andeksandjad. Tehke rahu üksteisega. Tulevikku ja lootust! Te leiate mind, kui nõuate ja vajate seda tõeliselt ja kogu südamest.

Juba teist pühapäeva järjest ei kasutata Peeteli kiriku kantslis tavapäraseid päevatekste kirikukalendrist. Eelmisel Jubilate pühapäeval muutsin ma tekstid omavoliliselt, tänasel Cantate pühal on sellekohase korralduse andnud Peapiiskop, kes on tänase päeva kuulutanud üldkiriklikuks palvepäevaks. Põhjus on selge. Erakorralised sündmused Eestis nõuavad erakorralist lähenemist ka päeva sõnale ja Jumalateenistusele. Nõuavad erakordselt tähelepanelikku ja hoolivat vaadet ümbritsevale keskkonnale, inimestele ja iseendale.

Täna on 6. mai. Märatsemisest Tallinna, Tartu ja Jõhvi tänavatel on möödas juba terve nädal. , Mõneti on hakanud pilt selgemaks saama. Ka valu on saanud selgemaks. Valu riigi pärast, valu inimeste pärast, valu inimeste maa pärast. Sajamiljoniline kahju, mis põhjustati ettevõtjatele on enneolematu, aga siiski väike valu kõrval, mis sööb meid kõiki seestpoolt edasi veel aastaid ja aastakümneid. Kujutlege vaid, et nende sündmustega seoses oleme kõik saanud enneolematu kogemuse inimvägivallast. Ligi tuhat inimest on saanud kogemuse arreteerimisest! Kui palju on nende hulgas selliseid nagu Paulus, kes vanglast kirjutab: ühtegi paha sõna ärgu tulgu teie suust vaid rääkige ainult seda, mis on kasulik teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Ma arvan, et nõnda mõtlevad vähesed. Seda enam, et Paulus lisab: Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nõnda nagu ka teile on andestatud Kristuses.

Ma käisin arestimajas vaatamas üht noorukit. Ta oli väga hirmul. Arestimaja seinad õhkusid külma ja viha. Õhku oli vähe. Poiss ei osanud seletada, miks ta oli olnud rüüstajate hulgas. Ta vandus Jumala nimel, et ta ei olnud seda tahtnud ega kavandanud. Ma usun et ta rääkis mulle tõtt. Tal polnud mingit ideoloogilist ega ratsionaalset põhjendust oma käitumisele. Ta saadeti vanglasse. Koos oma hirmuga. Seal ootas teda ees veel sadade inimeste hirm ja viha. Kuidas jõuab ta seal Pauluse poolt soovitatud hingeseisundi – olge lahked, halastajad – selles on küsimus.

Aga see on eluliseks küsimuseks mitte ainult selle nooruki jaoks. Isegi mitte ainult nende sadade noorukite jaoks, keda provokaatorite propagandamasin nii julmalt ära kasutas. Ka mitte ainult konfliktis osalenud politseinike jaoks, kellest mitmed vigastada said. See on oluliseks küsimuseks meie kõigi jaoks. Et käia rahvana tervenemise teel, tuleb tunnistada tõde. Tõde teeb vabaks. Tuleb tunnistada ka oma haavu ning asuda nendega tegelema. Me ei ole ühtne rahvas, aga me peame selleks saama. Tundub, et kõik ei lepi sellega veel niipea. Aga jäägu nad lõimuva kogukonna ääremaadele. Või mingu minema.

Mina ja enamus tänaseid kirikulisi on sündinud ja kasvanud okupeeritud Eestis. Sõjaeelse Eesti lapsi on meie hulgas ka, aga üksikuid. Me kõik kanname endas haavu surutisest; ajast, mil kehtis tsensuur; mil igasugused meeleavaldused olid keelatud; mil Moskva dikteeris kõik– menüüst kuni kultuurisündmusteni. Mul ei ole naljakas, kui meenutan totraid ettekirjutusi tootmise või maisikasvatuse osas, kohustusliku ja keelatud kirjanduse osas, tühje kauplusi, megafone postide otsas, sunniviisiliselt läbiviidud paraade ja sajaprotsendilise ühehäälsusega vastuvõetud otsuseid, ühesuguseid rätikuid naiste peas ja ühesugust pesu. Mul ei ole naljakas, kui ma meenutan olümpiamängude raames korraldatud Tallinna regati eelset jälituskampaaniat ja haaranguid algajatele ärimeestele Viru ümbruses, millega kahekordistati vangide arv eesti vangilaagrites. Talonge, boone, valuutapoode ja erikauplusi. Pigem on mul äng. Ma tean, et ma ei taha seda tagasi.

Mõned aga tahavad. Ja mõned ei tea, mida nad tahavad. Ja mõned ei tea ka, mida nad teevad. Need noored, kes kutsuti Tõnismäele – algul 80 krooni eest tunnis valvama ja siis mürgeldama –nemad ei oma meiega ühesugust mälu. Nemad ei seisnud ei järjekordades ega Balti ketis, nemad ei ole pidanud kandma pioneerirätikuid ega astuma kogu klassiga komsomoli, nemad ei vaadanud salaja Soome televisiooni ega kuulanud Vaba Euroopat, Ameerika Häälest rääkimata. Seetõttu nad ka ei karda minevikku. Nad kardavad hoopis olevikku. Sest olevik ei paku neile tulevikku. Tühjus nende sees kõmiseb ja karjub. Nad on nõus kisendama ükskõik mida ja neile öeldakse sõnad ette. Need ei ole elu sõnad. Need ei ole tulevikku tagavad sõnad. Armastust ei ole ja seetõttu täidab moraalse ja hingelise tühjuse ebakindlus. Ebakindlusest saab hirm. Hirmust kasvab viha. Hetkeline lõõm ja vaimustus. Ja siis on nad korraga maha surutud, kaotuskogemuse tõttu veel ebakindlamad ja sallimatumad. Kes ütleb neile: kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Kes ütleb neile tõtt armastuses?

Meie peame ütlema. Meie – ristiinimesed. Me peame kandma lepituse sõnumit. See ei tähenda nagu peaksime selleks loovutama tõe. Me peame loovutama vaid ülbe iseteadlikkuse. See ei tähenda nagu peaksime loovutama rahvusteadvuse või omariikluse. Me peame taltsutama kuratliku soovi olla eelisseisundis, domineerida ja valitseda. Me peame vabastama inimsuhted põlgusest, omakasupüüdlikkusest. Me peame tunnistama ja kaitsma iga inimese inimväärikust. See on, milleks oleme kutsutud ja seatud. Teie olete maailma valgus, ütleb Issand. Paistke siis seda valgust! Ärge häbenege oma usku. Ammutage sellest ja jagage sellest. Teie annate kirikule näo. Ärgu olgu see hirmunud ega tüdinud kiriku nägu. Ärgu olgu meil ka väsinud või põlgliku kiriku nägu. Olgu meil hooliva ja armastusküllase kiriku nägu. Lepituskiriku nägu.

Vaadake tähelepaneliku armastusega eneste ümber. Kindlasti näete kedagi, kellega jagada seda kõige olulisemat, mida teile on antud. Kes vajab hoolivust nagu õhku, lepitussõnumit nagu värsket vett. Ükskõik, kelle silmis see vajadus teile vastu vaatab, ükskõik, mis keeles ja millistes sõnades see avaldub, teadke, et see on Eesti, kes teid vajab, teie õiget hoiakut ootab, teie andumust igatseb. See on Eesti. See on Kristus. Elagem ta nähtavaks. Elagem ta elavaks, kauniks ja vabaks. Elagem ta tõeliseks. Meile on antud imeline võimalus, imeline amet. See on lepitusamet. Sellega kaasneb meelevald. Ärgem kõhelgem seda õieti kasutamast.

Meil ei ole palju aega. Elu on üürike. Kui me tahame ka ise näha õnnelikku Eestit, siis peame armastama kohe praegu. Peame andma edasi oma usku ja teadmist, oma elu. Kohe on 8. ja 9. mai. Varjake neid päevi oma palvetega. Katke oma maa ja rahvas palvete õhkpehme turvakardinaga.Ärge olge pealetükkivad, aga olge hoolivad. Olge tähelepanelikud ja abivalmid. Ärge laske päeval looja minna vihastamise üle vaid otsige pigem lepitust. Vastastikkuses teenimises jõudke üksteisest ette. Olge kannatlikud ahastuses ja püsivad palves. Ja seni kuni kohtume taas, hoidku teid Jumal.

a-n

Ma olen teile andnud lepituse ameti.

 

Shalomi jõudmine – tervenemise tee. See on ka suutlikkuse tee. Enese ja elu fragmentide tervikuks sulatamise tee. Tervenemine on vajalik mõlemale. Kurja teinud inimesele on oluline pääseda uute kuritegude tegemisest ja purustada nõnda kuritegude kuratlik ringmäng, kuradiratas. Aga veel vajalikum on see ohvrile: purustada hirmu nõiaring, kättemaksu ahel, lõdvad ja kahjustavad suhted. Jõuda tugeva ning terve eluni. See on ka vajalik inimkeskkonnale, kogukonnale, mis on samuti toimunu läbi haavatud, kahjustatud. Tervenemine saab võimalikuks vaid kõiki arvestades, kõikide arvestamine eeldab andestamist.