Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumalat usaldades pole põhjust rahutu olla

18.05.2011 | | Rubriik: Jutlus

Jh 17: 6–10
Inimene soovib kuidagi taevalike vägedega ühendusse astuda või nendega ühenduses olla. Soovime kogeda osadust Jumalaga ja tahame, et me temast aru saaksime. Tahtmine on küll suur, kuid sageli on nii, et puudub järjekindlus vastuse ärakuulamiseks. Rahutus inimeses ei anna selleks võimalust. Sosistatakse: Jumal, kõnele minuga. Linnuparv põõsastikus annab varahommikuse kauni kontserdi. Inimene sulgeb pahuralt akna – und segab see vidin.
Nõutakse: Jumal, räägi minuga! Ja torm ning tuul rulluvad üle taevalaotuse, kuid inimene ei märka seda. Miks see ilm on jälle nii neetult vilets, ütleb ta. Hüütakse: Jumal, näita ennast. Ja kollane kevadine liblikas laperdab üle õue. Inimene on ajanud aga pea kuklasse ja vahib seal lennuki venitatud pikka valget triipu. Anutakse: Jumal, ilmuta ennast! Betlemmas sünnib õnnis lapsuke, aga maailm ei võta teda vastu.
Kisatakse raevunult: Jumal, kus sa oled!? Ja täielik vaikus laotub kõige üle. Inimene satub sellest vaikusest paanikasse ja hakkab enese ümber ise lärmi tootma, klõbistab kõikvõimalikel instrumentidel, mis ta on enesele soetanud ja meisterdanud, sest jumalatu tühjus ja vaikus on tema enda sisse pugenud, on tema hinge enesele võtnud.
Jumalaga ühenduse pidamine on maailma kinnitunutele raske ülesanne, sest on mingi ettekujutus, et Jumalale toetudes ja teda usaldades jäävad hädad ja õnnetused meist eemale. Teadmine ja vaatlustulemus aga kinnitab seda, et ka Jumalasse uskujal puruneb klaasnõu, kui see käest maha libiseb, et ka söögipalvet lugev pereisa lööb endale haamriga sõrme pihta, kui ta rõõmsa õhinaga linnumaja meisterdama asub, et ka Kristuse ülistajatel jäävad lapsed haigeks ja surevad lähedased.
Aga ega inimene ei jäta järele. Ka kõige suuremas kahtlemises ja eitamises otsitakse ikka Jumalat. Betlemmas avaldunud Taevalik Arm on küll vastu võtmata, aga tuleb härdas meeleolus ikka ja alati esile. Maailm on mitme põlvkonna vältel püüdnud Jumala juurest tulnud abimeest enesest maha või eemale raputada. Ristirahvaks kutsutud põlvkonnad on maha maetud ja Issanda ette kutsutud, kuid ometi ei ole õnnistus meie rahva juurest päriselt lahkunud. Issandal on meelevald meid muuta ja mõjutada. Ta on paljusid oma maapealse majaka, kiriku kaudu kutsumas ja puudutamas.
Jeesus palub Jumalat omade eest. Kuidas me saame tulla Issandale selles osas appi, et tal lihtsam oleks meid Jumalaga ühenduses pidada? Kuidas me ise saame abistada neid oma armsaid sõpru, sugulasi ja kaaskondseid, kes ei taha Jeesust tunda, aga muidu on head ja armsad inimesed, austavad kirikut ja ei eita ka Jumalat?
Rahu teile, rahu, ütles Jeesus jüngritele ilmudes. Rahu on kõikide asjade alus. Rahutus või närvilisus tegutsemises ja olukordades tekitab kahtlusi tegijates enestes, aga eriti nendes, kellele rahutuna midagi seletada või öelda tahetakse. Närvilisus ei ole tõsiselt võetav. Rahu kõikjal, aga eriti meis enestes, annab võimaluse maailma ja Jumala tahet selles õigesti mõista ja otsijaile teed näidata. Seega on peamine, et me püsiksime julgete ja rahulikena, sest Jumalat usaldades ja tema Pojale toetudes pole põhjust rahutu olla.
Kristus on omadele Taevaisa armu avaldanud. Ta on teinud seda läbi kutsumise, läbi sõna ja sakramendi. Ristirahva osaks on suur rõõm ja eesõigus elada selles maailmas teadmisega, et Issand on neid jumalalasteks arvanud ja palub nende eest Jumalat. Ainult väga rahulik usukindlus annab meile väe Kristuse meelevalda esitleda. Rahulik meel kirgastab meisse ristimises istutatud jumaliku väe.
Kristus on jaganud meile armastust ja rahu. Kui meil nendest puudu on, siis tuleb armu ja rahu vähesuse põhjus kindlasti sellest, et vaatamata oma äravalitusele oleme jätnud enda näppude vahelt libistamata ja lõpuni valla päästmata need köidikud, mis meid maailma asjade külge klammerdavad. Ega neist maailma köidikutest saagi muidu lahti kui Kristuse abiga. Tema kõneleb meiega sõna läbi, öeldes: «sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile…» Kust me selle sõna siis leiame?
Pühakiri ja jutlus! Need annavad seda edasi, aga on võimalus ka lugeda näiteks kirikulehte. Ajaleht Eesti Kirik edastab Issanda tahet ja tema sõna läbi kõikide nende lugude, mida me siit lugeda saame ja oleme pikkade aastate jooksul lugeda võinud. Järelikult on selle lehe lugejad pidanud Jumala sõna. Nad on pidanud siin avaldatud sõna kalliks, tundes ära selle, et Jumal läkitab omadele teateid väga lihtsate, aga äravalitud kanalite kaudu. Aamen.

Ants Tooming
,
Tartu Peetri koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)