Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala sõna ei anna ennast eitada

11.01.2012 | | Rubriik: Jutlus

Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu. Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.
(Js 62:1–3)

Jumal on paratamatus. Iga inimene põrkub oma elus selle paratamatusega ja peab tegema otsuse – kas ma õpin Jumalat tundma või ignoreerin tema olemasolu. Ilmselt ei jäta religiooni teemad külmaks ühtegi inimest, kindel arvamus on olemas igaühel.
Seda näitab selgelt ka päevameedias toimuv – piisab ühest religiooni puudutavast artiklist, kui sellele tekib interneti vahendusel otsekohe suurel hulgal kommentaare, mis meelsuselt pooleks jagunevad. Ühed väljendavad oma viha, teised jälle positiivset kogemust, kuid neid, kes ütleksid, et tal on sellest küsimusest ükskõik, pole.
Jumala sõna ei anna ennast eitada. Ta on vägi, vääramatu jõud. See tekitab inimestes reaktsiooni. Prohvet Jesaja väljendab seda nii: «… nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin» (Js 55:11).
Ka Jeesus põrkub sellise paratamatusega, kui ta oma koduses sünagoogis loeb ette Jesaja raamatut: «Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Issanda meelepärast aastat» (Js 62:1–2). Istudes põrandale maha pidi ta sealsele kogudusele tunnistama, et tõesti, tema ongi see, kellest Jesaja nõnda on ette kuulutanud.
See oli skandaal. Loomulikult pidi Jeesus mõistma, et säärane uudis ei ole tema enda koguduse rahvale vastuvõetav. Kohe tekkis inimeste seas pahameel, mis päädis sellega, et Jeesus sünagoogist välja heideti kui inimene, kes räägib jumalatuid sõnumeid. Kuid Jeesus ei saanud ka vaikida, sest tõde ei ole võimalik varjata. Jumala sõna pidi avalikuks saama.
Meie oleme Jumala viinamäe töölised. Jee­sus on meie kohtagi ju sellise käsu andnud, et kui me Jumalasse usume, siis me peame seda ka avalikult üles tunnistama. Aga ometi ei pea me väga pead vaevama ja muretsema selle üle, kuidas siis minu elus see kuulutamine välja näeb või mida siis mina ära tegema pean hakkama, et Jumal oleks minu kuulutusega rahul. Sest Jumala sõna, mis meisse on külvatud, saadab ise korda selle, et ma mulle seatud ajal ütlen seda, mida Vaim mulle öelda annab.
See tegelikult ka ei tähenda muud kui minemist oma igapäevaelusse julgusega, teades, et see, mida tuleb teha, on üksnes vastata, kui minult küsitakse. Tunnistada, et «jah, mina olen selline inimene, kes usub Jumalasse».
Ma tean, et seda tunnistamise lävepakku on vahel raske ületada. Olen sageli kuulnud, kuidas inimestes on tekitanud võõristust, kui kas või töökollektiivis on keegi muu jutu sees avalikult ja rahulikult öelnud, et tema on usklik. Meenutagem siinkohal veel kord Jeesust oma kodusünagoogis, milles ta endast kui Jumala Pojast tunnistuse andis. See ei olnud kerge tegu ning kindlasti teadis Jeesus ette, mida kogudus sellisest asjast arvab. Ometi pidi see välja öeldud saama.
Jumala sõna teeb sedasama ka meis – ta toimib meie elus ise. See kujundab meid, nii et me teeme elus ka valikuid, mis lähtuvad meie uuenenud meelsusest. Ja me uueneme igal päeval, Jumal loob meid uueks hoolimata sellest, et ihuliselt vananeme. Nii tunnistab sellest ju ka apostel Paulus: «Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt» (2Kr4:16).
Me pole mitte ainult Jumala erilised armastatud, vaid me oleme ka tema jätkuv looming. Vaimu juhitud ellu on kätketud palju saladusi, millest üks on selles, et kristlastena me ei ela kümne käsu koorma alla, vaid lunastuse vabade lastena. Ja olles vabad, uue südamega ja vaba südametunnistusega, oleme me suutelised ka keerulistes olukordades kindlaks jäädes tunnistama: jah, mina olen Jumala oma.
Johannese evangeeliumis Jeesus ütleb: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde» (Jh 14:23). Selleks on ju Jeesus meid kristlastena maailma lähetanud. Jeesus on ka öelnud meie kohta, et ta läkitab meid justkui lambaid huntide hulka (Mt 10:16), kuid ometi ei tähenda see, et ta saadab meid hukatusse. Me ei ole kaotuse lapsed, vaid juba ette saavutatud võidu lapsed. Aamen.

Mait Mölder
,
Rõuge koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)