Jumala saladus on saanud avalikuks

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: «Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.» Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima.
Mt 2:1–4

Kolmekuningapäev viib meid kokku kolme otsija ja kolme leidjaga. Imeliselt kombel on leidjad seekord ühes isikus otsijatega. See ei ole mitte alati nii, et otsijast saab ka leidja. Küllalt palju on valdkondi, kus jäämegi küsijateks ja otsijateks, suutmata kunagi leida. Teinekord juhtub nii, et isegi küsimust, millele vastust otsime, on raske sõnastada, sest meil on vaid aimdused ja segased emotsioonid, midagi konkreetselt sõnastatavat aga mitte.
Teinekord öeldakse, et Jumal on üks selline segadust tekitav objekt, kelle kohta küsidagi raske, rääkimata siis vastuste andmisest. Jumal olevat saladuste saladus, müsteeriumide müsteerium. Eesti keeli võiks siis öelda, et Jumal on midagi, millel «ei ole otsa ega äärt». Et pole võimalik igavest Loojat piiritleda, nimetada Tema algust ega lõppu, nii pole ka võimalik väga konkreetselt ütelda, kes ja kus Ta on. Järgmine samm on öelda, et Jumal on suhteline ja kinni vaataja silmades, otsija soovides ning kujutelmades. Ja loomulikult, kõnelda teisiti uskujaile Jumalast nõnda, nagu meie silmad näevad, ei ole lubatud.
Üha sagedamini öeldakse seda meile ka vaimulikus kirjanduses ja teoloogilistes teostes. Üha sagedamini võime seda kuulda leeritundides ja kirikukantslist. Jumal on nii hoomamatult kaugel ja haaramatu, et kui me üldse midagi Temast kõneleme, siis vaid küsilausetes. Ja midagi Tema kohta üteldes oleme juba esimese sõnaga eksinud.
Iseenesest pole selles lähenemises ju midagi täiesti uut. On väga pika ajalooga vaimulik traditsioon, mis kõneleb eituse, apofaasi tähtsusest Jumalaga kõneldes. Selle kohaselt on õigem ütelda, kes või mis Jumal ei ole, kui kes või mis Ta on. Nõnda eitades ja välistades jõutakse aga varem või hiljem hetkeni, mil taipame, et vaikus ja seda täitev kaemus on olulisim viis, kuidas Jumalat kogeda saame.
Kuid paneme tähele, et taoline ajalooline vaimulik traditsioon, mis eriliselt meie idakiriku õdede-vendade seas populaarne on, sarnaneb vähe tänapäevaste «suhtelise Jumala» teooriatega. Kaemusliku ja sõnades väljendamatu jumalakogemuse aluseks on enne ikka nägemine ja mõistmine, kust seda kaemuslikku, imestamapanevat leida. Kus on see Jumal, kelle ees vaikides oodata Tema puudutust.
Imelik küll, aga kolmekuningapäeva evangeeliumist loeme, et Petlemma tall oli selliseks paigaks kolmele võõramaa targale. Jumala otsijad jõudsid ka Jumala leidmiseni. Jah, nad küll leidsid Ta väikese lapsena ja sõimes, kuid see-eest olid ise väga kindlad, et just Teda nad ongi otsinud.
Kas Jeesus võiks ka täna olla vastuseks otsijaile? Kas Petlemma tall on lõplikult lammutatud ja asendatud suure religioonide kaubamajaga, kus igale inimtüübile just talle sobilikku religioosset tõde pakutakse? Ja kui tulevad tänased idamaa targad meie juurde otsima Päästjat, siis suuname nad kiiresti-kiiresti meie meelest nende jaoks õige boksi juurde ja soovitame seal istuvalt imaamilt või gurult lähemalt nende päästjate kohta uurida.
Siiski on Petlemma tall ka täna olemas. Ja on ka Jeesus seal ja Joosep ja Maarja. Imestav püha perekond seisab ikka veel kusagil ja võtab vastu tõde otsivaid paganaid, kes sõimes lebavas vastsündinus elu ja selle tähenduse leiavad. See tall, see sõim, see perekond ja Jeesus on seal, kus elatakse elavaks Jumala sõna, saladust, mis enne oli varjatud, kuid nüüd on saanud avalikuks Kristuses, nagu kirjutab apostel Paulus tänases epistlitekstis. Jumal ei ole sugugi hoomamatu ja haaramatu saladus. Jumal on võtnud kuju, inimese kuju, Jumal on võtnud endale «otsa ja ääre», et meie sinuga Teda tunda, vastu võtta ja Temaga ühist elu elada võiksime.
Jõulud on saabunud. Jumal on tulnud inimese juurde. Milleks me peaksime veel rääkima, kui kauge ja haaramatu Ta on? Mida me siis veel Jumalalt nõuame, kui ka inimesekssaamine meile piisavat vastust ei anna? Kui me Jumala järele küsime, siis tähendab see jõuludest peale Kristuse järele küsimist. Kui me Jumala kohta vastame, siis seegi on vastamine Kristusega. Meil on Lunastaja, kes ei ole mitte üksnes meie päralt ja meie, nn kristliku lääne jaoks saabunud, vaid kogu inimkonna Päästjaks tulnud.
Petlemma talli ei pea, ei tohi maha lammutada. Üha enam on neid, kes otsivad jumalikku tõde ja lunastust. Kuhu nad lähevad, kui neid enam Kristuse juurde ei juhatata? Kust nad leiavad Jumala, kui mitte Pojaks saanud Isas, kes Püha Vaimu varal inimesi uuesti sünnitab? Petlemma tall püsib, kui püsib talli meelsus – Jumal on andnud meile kõik Kristuses, väikeses lapses, kelles ometi kohtame igavest Jumalat. Ja paljud võivad tulla ja kummardada Teda koos meiega. Aamen.

Tauno Toompuu,
Rakvere koguduse õpetaja