Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal tahab Jeesuses Kristuses meis endis sündida

20.04.2011 | | Rubriik: Jutlus

Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: «Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud!» Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma. Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.
Jh 20:1–10

Jeesus on risti löödud. Ta on surnud. Mure ja lein on Maarja Magdaleena südames. Komme tuleb täita, et veidigi rahu saada. Kuid ehmatus ja nõuta olek on suur: kivi polegi haua ees ja haudki on tühi! Kõige suurem mure on, et Jee­sus on hauast ära viidud teadmata kohta, isegi austust surnule avaldada ei saa ega teda kombe kohaselt matta.
Sõbrad tulevad ja veenduvad, et see on tõesti nii. Evangelist räägib nagu võidujooksust: kes jõuab esimesena Jeesuse juurde. Üks näeb tõestusi, kuid sisse ei astu; teine astub enne sisse ja siis näeb tunnustähti. Esimene jünger usub Maar­ja juttu siis, kui sisse astub ja tunnustähti uuesti näeb. Igal juhul on asi veelgi keerulisemaks läinud: Jeesust ei ole! Elu koos Jeesusega on läbi, pole enam, kes julgustab ja õpetab. Tuleb ise hakkama saada. Mida muud jääbki teha, kui igapäevase töö juurde pöörduda, ära koju minna.
Evangelist ütleb: Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma.
Meie, kristlased, teame. Igaüks on oma teel ise käinud, oma jooksud jooksnud, tõestusi ja tunnustähti näinud ja kogenud, siiski sageli uuesti tühja haua ees seisnud ja kurvalt koju tagasi kõndinud. Probleemiks jääb ikka see, et ei suuda uskuda, ei julge tunnistada.Usklik tahaks elada koos Jeesusega, minna ära sellest maailmast, eralduda, elada igapäevaelust väljaspool. Saanud usklikuks tuleb tagasi minna koos Jee­susega sellesse maailma ja seda kujundada. Inimene pingutab kõigest jõust, et koos Kristusega käia, jookseb võidu, et esimesena jõuda. Ometi vahel ei jõua elule vastu panna. Tekib jõuetus ja masendus. Usk kõigub. Kas mu usk ei ole terve?
Jeesus tegi suuri imetegusid tõrjutute, vaeste ja haigete aitamiseks. Ta elas koos teistega. Meilgi tuleb elada oma igapäevaelu teiste kõrval. Kui me otsime aina kogemusi ja tundeid ning jääme nende juurde pidama, saavad meie kogemused ja tunded tähtsamaks kui Jumal ise, kes lõpuks mattubki nende alla. Tunded ei ole meie usu mõõdupuuks. Me võime küll tunnetes Jumalat puudutada, aga kui me pöörame liigset tähelepanu vaid tunnetele ja tahame neid nautida, siis eemaldub Jumal meist. Siis oleme vaid iseendaga. Me kujutame Jumalat ette sellisena, nagu soovime. Nii võib juhtuda, et Jumalat ei ole. Piltlikult öeldes: haud on tühi. Tuleb ise hakkama saada.
Jumal tahab Jeesuses Kristuses meis endis sündida. Tee selleni viib läbi kitsikuse, kriiside ja tumedate aegade, kõrberadade ja kuivuse sügavasse sisemisse vaikimisse. Kui koormame end vaid nähtavate märkide soovimisega, siis ei nõustu me kõrbeteega ja näeme selles vaid usu puudumist. Ilma kõrbeteeta pole elu. Me kohtame Jumalat oma igapäevases elus, igas olukorras.
Haud on tühi. Jeesus Kristus on üles tõusnud! Süü on lepitatud. Surm ei valitse meie üle. Igas eluolukorras võime Jeesuse nimel paluda ja rääkida Jumalale kõigest, mis meid ängistab: tehtud vigadest ja muredest, ja tänada rõõmuga. Elu juurde kuulub vigadest hoidumise püüe, kuid ka vigade tegemine.
Jumal on armastus. Jeesus Kristus näitas, et surma ei ole enam, on vaid elu. Kui surm oleks lõplik, ei oleks olemas ka armastust. Meie ajalik surm meenutab meile kogu aeg, et see elu ei ole veel kõik, mis olemas on. Oleme suuremad, kui ette kujutame, oleme Jumala lapsed, ühendatud Isaga Jeesuse Kristuse läbi. Surm ei saa meist võitu, sest oleme igavesed. See, kes usub Kristuses ilmunud Jumala armastusse, julgeb elada. Viimane sõna ei kuulu mitte surmale, vaid elule.
Elu Kristuse lunastuses on kingitus. Me kas võtame kingituse vastu või lükkame tagasi. Sageli ootame, et kingitus ise meie juurde tuleks. Nii jääbki Kristus ukse taha seisma, koputama ja ootama. Aga Kristus on üles tõusnud! Ei aita ainult südamesse sündimisest, ta tahab ka meie südames üles tõusta, et see sündimise ime saaks ilmsiks meie eludes siin ja praegu. Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!

Lea Heinaste
,
Järva-Peetri koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)