Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumal ootab meilt armastust ja hoolimist

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Jh 15:1–8
Mõisteid «viinapuu» ja «aednik» võime kohata juba Vanas Testamendis. Seal iseloomustatakse nende sõnadega Iisraeli ja Jumala vahekorda. Jumal on istutanud viinapuu või viinamäe ning selle eest hoolt kandnud. Kuid nimetatud viinamägi – Iisrael – ei olnud just kuigi sageli Jumalale meelepärast vilja kandnud. Sellest kõnelevad prohvetid mitmel korral.
Loetud kirjakohas räägib Jeesus aga enesest kui viinapuust. Ta ütleb: «Mina olen tõeline viinapuu.» Jeesus, olles pesnud jüngrite jalad, oli asunud viimast korda nendega ühisesse lauaosadusse. Leiba murdes ja karikat jagades kinnitab Jeesus tähendamissõnaga osadust oma jüngrite ning järelkäijatega.
Jeesus alustab kõnet oma osadusest Jumalaga, keda nimetab viinamäe aednikuks. Just aedniku tahtel ja soovil on Tema Tõeline Viinapuu, milles voolab Jumalale meelepäraseks viljakandmiseks elustav vägi. Oma jüngreid võrdleb Jeesus viinapuu okstega, mille ülesandeks on kanda vilja.
Viljakandmatud oksad lõikab aednik ära. Viljakandvaid oksi aga puhastatakse, et need kannaksid rohkem vilja. See toiming on tuttav igale viljapuid omavale inimesele. Kevade saabudes tuleb viljapuudelt eemaldada kuivanud ja viljakandmatud oksad, et teistel oleks rohkem ruumi ja valgust.
Jeesuse jüngrid on puhtad sõna tõttu, mida Õpetaja neile on rääkinud.
Tema sõnal on puhastav ja elustav vägi, mis kõigiti aitab kaasa viljakandmiseks. Evangelistid on suure hoole ja armastusega talletanud meilegi need Jeesuse sõnad.
Ja ikkagi võime osutuda kuivanud ja viljakandmatuteks oksteks, kui me ei ole elavas osaduses Tõelise Viinapuuga, tema sõna ja sakramendiga. Kui meie aeg kulub kõigele muule, mitte aga regulaarsele jumalasõna lugemisele ning kuulamisele, olemegi varsti kuivanud oksad viinapuu küljes.
Selle vältimiseks innustas Jeesus oma jüngreid ja innustab ka meid sõnadega: «Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda vilja kanda omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.» Vaatamata katsumustele ja kannatustele, mis tabasid Jeesuse järel tema jüngreid, jäid nad kestma Tõelise Viinapuu elavate okstena ning olid Kristuse tunnistajateks oma elu hinnaga.
Nende innustusel ja õhutusel käisid algkoguduse kristlased regulaarselt koos ühises palves ning sõna ja sakramendi osaduses. Viljakandmiseks ehk Jumala tahte täitmiseks on meilgi oluline jääda siin maailmas Kristust presenteeriva viinapuu, oma kiriku ja koguduse, osadusse.
Mõni arvab end võivat olla elav viinapuu oks ka kiriku ja koguduse osaduseta ning unustab, et osa Jumala armuvahendeist toimib vaid kiriku ja koguduse kaudu.
Tõelise Viinapuu radikaalsus ulatub aga veelgi kaugemale, kui ta ütleb: «…sest minust lahus ei suuda te midagi teha.» Mulle endale on olnud see väide probleemiks ja paljusid korralikke ja tublisid inimesi pahandab see tänapäevalgi.
Me kõik teame ja tunneme hästi inimintellekti saavutusi paljudel elualadel. Oma teostuse keerukuselt tunduvad mitmed neist uskumatud olevat. Kas ei lükka see kõnekalt ümber Jeesuse väidet, et lahus temast ei suuda me midagi teha? Kuid Jeesus ei kõnele mitte kõrgtehnoloogilistest saavutustest, vaid viljakandmisest, milleks on Jumalale meelepärane elu. Seda ei saavuta me ühelgi muul viisil, kui vaid Tõelise Viinapuu elava oksana.
Viljaks, mida Jumal meilt ootab, on armastus, mis hoolib kaasinimesest ning annab au Jumalale. Ning viinapuu okstena on meil õigus, luba ja kohustus ikka ja jälle paluda abi ja armu, et võiksime kanda vilja, mis ei kao ega hävi, vaid millel on igaviku väärtus. Kanname seda vilja nii, et suudame ka teisi juhtida osadusse Tõelise Viinapuuga, et neistki saavad elavad ja viljakandvad oksad.
See on ülesanne, mida me ei suuda täita oma jõust ega tahtest, vaid ainult Tema läbi, kes ütleb: «Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.»
Aamen.
Tõnu Linnasmäe, Ambla koguduse õpetaja