Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on valmistanud meile lepituse

29.03.2006 | | Rubriik: Jutlus

Jumal hoolitseb, et kahetsejale antaks
andeks, ja teeb seda, enne kui inimene veel muretseda jõuab. Sellest tõsiasjast
räägib meile ka vaskmao lugu kõrberännakult. Mitte inimene ei ole see, kes
enesele kindlustunde loob. Vana Testamendi jutustused näitavad, et Jumal on
see, kes asetab inimese jalad päästmise rööbastele.

Hoori mäe juurest läksid nad ära
Kõrkjamere teed mööda, et minna ümber Edomimaa; aga rahvas tüdines teekonnal.
Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: «Miks olete meid toonud
Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda
viletsat toitu.» Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need
salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast. Siis rahvas tuli Moosese
juurde ja nad ütlesid: «Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule.
Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!» Ja Mooses palvetas rahva
eest. Ja Issand ütles Moosesele: «Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis
jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!» Ja Mooses tegi vaskmao ning pani
selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu,
siis ta jäi elama.

4Ms 21:4–9

Jumal hoolitseb, et kahetsejale antaks
andeks, ja teeb seda, enne kui inimene veel muretseda jõuab. Sellest tõsiasjast
räägib meile ka vaskmao lugu kõrberännakult. Mitte inimene ei ole see, kes
enesele kindlustunde loob. Vana Testamendi jutustused näitavad, et Jumal on
see, kes asetab inimese jalad päästmise rööbastele.

Iisraeli rahva kõrberännak kestis
nelikümmend aastat, mis on ajaloos lühike aeg. Moosese raamatud on neljandik
Vana Testamendi mahust, mis on palju. Kui loeme neid, näeme, et Moosese raamatud
ei ole mitte üksnes seadustekogu, vaid tegelikult haruldane humaansus. Jumal
tahab inimestele häid seadusi. Kui loeme, leiame, et Moosese raamatud ei ole
üksnes kõrberännak. See pole reisikiri ega geograafia, vaid siin on inimeste
hoiakud ja mõtteviisid.

On ju rännak raske. Inimene sõltub ilmast,
maastikust. Inimene sõltub ka sellest, kuidas on rännak korraldatud, ja
sellest, mida ta teel mõtleb. Ja mida üks rändaja endale pähe võtab, see
mõjutab nii teda ennast kui ka neid, kes tema juttu kuulavad või kuulama
peavad.

Piibel räägib siin inimeste ustavusest ja
selle puudumisest. Egiptusest lahkuti hirmuga, kõrbeteed alustati vaimustusega.
Inimeste silme ees oli rahva juht, Mooses, tõeline, usaldusväärne jumalamees.
Inimeste mõtetes oli usk Jumalasse, kes viib neid armsale esiisade maale, kus
elasid Aabraham, Iisak, Jaakob.

Kas rahvas jääb Jumalale ka ustavaks?
Ühiskonnas on nii – ustav ei saa olla ebamäärasele. Rahvas võib äsja veel
omastest institutsioonidest võõrduda. Siin näeme, et rahvas võõrdus Jumalast.
Kas Jumal oli «midagi ebamäärast»? Jumal tõi rahva Egiptusest ära, juhatas
rahvast päeval pilvesambana, öösel tulesambana. See pole ebamäärane, see on
vägagi identiteetiloov. Inimesed aga ütlesid: «Vaadakem lähemale, oma nina
ette.» Toit on üksluine. «Miks me seda sööme? Miks me Jumala käskude järgi
elame, kui Jumal annab meile sellist toitu?»

Kahetsusega mõtleme tänapäeva inimestena:
kirik on ebamäärane, suurte hulkade jaoks ebaoluline. Tahaks vaielda vastu
neile, kes ütlevad, et nõukogude ajal kirikut polnud, kiriku töö oli vähene.
Kuulates vanemaid inimesi, tuleb mõte: just siis oli kirik oluline. Kui ikka
koguduse juhatuse liige mopeediga küla vahel sõitis ja rääkis, et kogudusel on
raha vaja, riigimaksude tähtaeg tuleb ja täitevkomitee on vali, oli see selge
sõnum koguduse vajadustest, selgemgi kui tänapäeva valla eelarve kultuuri rida.

Millise kultuurimuutuse, majanduseluni
tuntava hoiakumuutuse viis läbi kirik, kui traditsioonilise tööealise rahva
maksude asemel hakkasid maksud laekuma vaestelt pensionäridelt, rahapalgata
kolhoosirahvalt! Kirikut on vaja, sõnum oli selge. Ajalehtede sõnumid pappide
rahaahnusest olid selle kõrval pigem propagandistlik läbikukkumine.

Piibel jutustab: rahvas oli koduteel, kuid
oli mõtteid kodust kaotamas. Jumal oli inimesele nii lähedal, kuid oma
tüdimusetunne oli veel lähemal. Jumal on hea alati, kuid minu soovid ja ootused
muutuvad.

Rahvas käib koduteed nurisedes. Piibel
mõistab nurisemise hukka. Küllap on meiegi rahvast aidanud raskustes mõte, et
nuriseda on patt. Piibel aga on karm. Nurisejaile tulevad kallale mürkmaod.
Looduski mõistab hukka inimese rikutud meele. Eks need maod ole Jumala loomad.
Tänapäeval aga ümbritsetakse nurisemine aupaistega: otsekohesus, asjade õigete
nimedega nimetamine, ausus, eurostandard.

Maailm püüab panna kirikurahvastki
nurisema. Et unustaksime Nehemja sõna «Ärge olge mures, sest rõõm Issandas on
teie vägi». Piibel on karm. Nuriseja pannakse olukorda, kus ta tunneb: mul on
vaja Jumala armu. Minu patt teeb mulle vaeva.

Sellega jõuab kõrberännaku lugu siin
olulise teema juurde. Arm on meie jaoks juba valmis. Me ei lähe seda
ohvrimullika hinnaga altari juurde ostma. Me ei võta Jumalaga suhtlemise
põhimõtteid mitte kaubanduse vallast. Jumal on meie jaoks lepituse juba
valmistanud.

On ju Jumal see, kes on seadnud templisse
altari, ja Tema on andnud meie karja lambad ja veised. Tema on andnud meile
jumalateenistuse viisid. Me ei ole seda mitte kaubanduselust kopeerinud. Tema
on andnud meile elus, Jumala ees oma koha tundmise ja andnud meisse ka
kahetsuse mõtted. Selle loo najal räägib Jumal meile oma armust.

Ei olnud kõrbes loomakarju ega templit.
Kuid kui inimesed Jumalalt abi palusid, seadis Jumal lepituse viisi. Mooses
teeb vaskmao ja tõstab selle kõrgele. Igaüks, kes selle peale vaatab, pääseb.
Vaskmao vaatamine ei päästa mitte mingi enesesisenduse tõttu. Sellega võiksime
end lõpmata koormata. Vaskmadu ei päästa meid ka mingi erilise mao väe või
sümboli tõttu. Seda lihtsalt pole. Vaskmao vaatamine päästis Iisraeli seetõttu,
et see oli Jumala seatud lepituse madu, Jumala sulase poolt ülendatud, ja
Jumala sõna oli see, mis ütles: «Vaadake mao peale. Siis saate abi.»


Vallo Ehasalu
,

Elva koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Jumal on valmistanud meile lepituse”

  1. Külaline ütleb:

    JAH.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)