Jumal on kutsunud meid oma karja liikmeiks

Jh 10:11–16
Piibli lehekülgedel, nii Uues kui ka Vanas Testamendis on päris palju juttu karjastest. Veel paar põlvkonda tagasi oli karjaseamet meilgi üldlevinud. Mida aga aeg edasi, seda vähemaks jääb neid, kes selle ametiga kokku puutunud. Karju on jäänud vähemaks ning olemasolevatki valvavad elektrikarjused. Karjase roll ja ülesanded idamaades ja meil on olnud ja on üsna erinevad.
Meil pidi karjane valvama, et kari naabri või majandi põllule ei pääseks ja seal pahandust ei teeks. Abilisteks olid talle vits ja karjakoer. Idamaades, kus maa enamasti mägine, oli karjase ülesandeks juhtida kari sinna, kus leidus haljast rohtu. Ka pidi karjane kuivadel aladel ammutama karjale kaevust juua, et kari janusse ei nõrkeks.
Kui meil pidasid karjaseametit enamasti poisid või tüdrukud, siis idamaades on karjaseamet noorte ja tugevate meeste ülesandeks. Vitsa asemel kasutati seal kõvera otsaga keppi, millega vajadusel jäärakusse sattunud lammast välja aidati ning huntide vastu võideldi. Ööseks aeti karjad taradesse ja aedikuisse, kus loomad olid paremini kaitstud kiskjate eest. Uue päeva hakul kogunesid loomad hüüu peale oma karjase juurde, sest nad tundsid oma karjase häält.
Selgitades kaasmaalastele oma rolli ja missiooni, kasutab Jeesus elust enesest võetud piltlikke kujundeid. Nii algab Jeesus tänast perikoopi sõnadega: «Mina olen hea karjane.»
Jeesus ütleb seda enese kohta olukorras, kus pinged ja konflikt Tema ning templi ülikute vahel on kasvamas. Jeesus näeb läbi oma rahva vaimsete ja poliitiliste juhtide tegevuse tegelikud motiivid ja eesmärgid, mis ei lähtu niivõrd rahva teenimise, kuivõrd oma isiklikest ja oma kildkonna võimu säilitamise huvidest. Jeesus nimetab neid palgalisteks karjasteks. Jeesuse kõne kuuljad mõistsid hästi vahet omanikust karjase ja palgalise karjase vahel. Esimesed astusid karja kaitseks kiskjate huntide vastu oma elu ohtu seades, teised aga põgenesid vähegi tõsisema ohu puhul ja jätsid karja maha.
Mitte alati ei käi õpetajate ja juhtide sõnad kokku elu tegelikkusega. Ikka kiputakse andma suuremaid lubadusi, kui tegelikult täita jõutakse. Kuid Jeesuse puhul on teisiti. Jeesus jätab Hea Karjasena tõepoolest elu oma lammaste eest. Jätab oma elu nende eest, kes Temasse uskuma ja Teda järgima on hakanud. Jätab oma elu selleks, et meid vabastada igavesest patu, surma ja kuradi väest. Sellest kõnelevad meile Suure Nädala sündmused.
Nagu tollal, nii ka tänapäeval usub ja juhindub enamus pigem palgaliste soovitustest ja juhtnööridest. Kõige selle kõrval on väga kinnitav ja julgustav teada, et Hea Karjane tunneb omi ja Tema omad tunnevad Teda. Jeesus tunneb omi, sest Ta ise on meid kutsunud oma karja liikmeiks. Ta on teinud seda oma Vaimu ja püha ristimise läbi.
Kuulates ja järgides Tema häält, oleme üks kari, keda juhib Hea Karjane. Aamen.
Tõnu Linnasmäe, Ambla koguduse õpetaja