Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumal kohtab inimest

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle. «Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.» Aga Maarja ütles: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!»
Lk 1:26-33.38

Jumala saadiku kõne Maarjale ülendas selle tagasihoidliku naise Vana Testamendi suurmeeste ja -naistega ühele tasemele. Ingel kuulutas, et Maarja on see, kes sünnitab Jumala Poja. Ent vaatame Maarja enese ja Piibli suurmeeste najal, mida see ülendamine tähendas.
Missugused on need ülendatud suurmehed ja -naised, Maarja nende hulgas esimesena? Piibel näitab, suurmehed olid suurmehed oma suure usu ja kuulekuse pärast, mitte omaenese väest ega tarkusest. Suurmehed olid iseeneses väikesed. Kui Moosest kutsuti suureks prohvetiks, siis oli tal kartusi oma vähese veenmisjõu pärast rahva seas. Ta tundis end paremini kitsekarjas kusagil kaugel kõrbes kui rahvajuhi kohal. Aabraham suhtles tihedalt Jumalaga, kuid kartis oma vanuse pärast – paremad aastad suurteks tegudeks on juba möödas. Prohvetid tundsid, et nad pole paremad kui muu rahvas, ja see võiks neid prohvetikuulutuses kammitseda, seada kuulutaja enese kriitika märklauaks.
Kuid Jumal pani need mehed olukordadesse, kus vajati Jumala käsule kuuletujat. Oma kuuletumise kaudu olid nad õnnistuseks. Võiksime küsida, kuidas võisid nemad olla õnnistuseks, kui nad maailma ikkagi parandamata jätsid ja jõuetutena elukäiku pealt vaatasid? Kuid nad olid omal kohal, sest olukordi suunas ja juhtis Jumal. Oli vaid vaja selle juurde inimest, kes ütleks õiges kohas õiged sõnad.
Tänapäeval räägime puuduvast motivatsioonist kirikutööl. Miski väsitab meid ja ei lase teha Jumala riiki meie keskel auliseks. Meil on vaja lihtsalt kuulata oma Kutsujat enam, kuulata Jumalat.
Kuidas suurmehed ja -naised said suurteks? Piibel ütleb midagi üllatavat. Jumala käest kutset saades nad «kohkusid». Nii nagu siin kohkus Maarja, nii on Vanas Testamendis suurmehed korduvalt kohkunud. «Räägi, Issand, sinu sulane kuuleb!» Mõnikord ütleb Piibel isegi, et nad «kartsid suure hirmuga». Jah, kui Jumal tuleb inimese juurde, siis inimene kohkub. Miks tekitab Jumal negatiivseid emotsioone?
Vana Testament räägib, et Jumalat pole keegi näinud ega kuulnud. Kui Jumal tahab inimesega kõnelda, läkitab ta saadiku, see tähendab, Ta annab mingile nähtavale ja kuuldavale jõule ülesande minna inimese juurde. Siit tuleb Piibli mõte inglitest, kes inimestele ilmuvad. Inimene tunneb inglit nähes, et ta on millegi pärast Jumala erilise tähelepanu all. See paneb kohkuma, kuna see muudab elu.
Tänapäeva inimene mõistab seda. Kui ülesanne on eriline, kohutab see alguses. Kui keegi kõrge ametimees, mitte sinu praegune tööandja, vaid keegi teine, pakub sulle järsku kolmeks aastaks tööd Brüsselis, ja sa tead, et rahvahulgad nõuavad sinult, et sa Eesti asja nende kolme aasta jooksul ei reeda, siis kohutab see sind kindlasti. See on midagi nii erilist, et inimeses ärkab aukartus ülesande ja andja ees. Ka Maarja kohkus kõigepealt.
Kuidas suured Jumala mehed Jumala suurte töödega toime tulid? Ega nad alati ise ei teadnudki. Mis meid Jumalat kohates hirmutab, pole mitte Jumal, vaid meie enese jõuetus. Piibel näitab meile, et keda Jumal kohtab ja kes seepeale kohkub, selle aitab Jumal kohkumusest välja. «Ära karda,» öeldakse Vanas Testamendis Jumala ilmutuse nägijale. «Ära karda, sest sa oled leidnud Jumala ees armu,» ütleb ingel Maarjale. Seejärel annab oma sulast julgustav Jumal inimesele ülesande.
Kuidas tuleb inimene toime? Jumal lihtsalt paneb inimesed olukorda, milles ehitatakse Jumala riiki, kuid ehitab ise. Jumal ei tee oma päästetööd mitte inimeste usaldusväärsusele toetudes, vaid Tema on meie maailmas oma päästmise rööpad juba seadnud. Meil tuleb vaid nendel sõita. Tahtmine ja tegemine on Jumala käest. Nii on ka Jumala Poja sünniga.
Meie rahva lähimineviku suur tegu on olnud hoida kirikuuksed lahti läbi raske aja. See toimus ilma suure auta, pigem argipäeva halluses, oma nõtruse tundmises. Ka Maarja unustas vahepeal, et ta on Jumala Poja ema. Mõnigi kord mõtles ta, et Jeesus peaks jätma oma jüngrid ja suured mõtted tahapoole ja olema rohkem kodus. Jumal teeb oma tegusid ka ise, meist sõltumata. Meie käes ei ole kasvamine, on vaid töö selle juures. Oleme need, kes annavad töö juures lauad ja naelad kätte meistrile, kes seisab kõrval ja on valmis. Suurmees või -naine on see, kes seda ustavalt teeb.
Jeesuse sünd ei olnud meie töö. Ei olnud inimkonna võimuses lasta sündida Jumala Pojal. Selle algataja ja tegija oli üksnes Isa. Inimene võis vaid olla seal juures, olla omal kohal ja seada oma südant nõustuma Jumala tahtega.
Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja