Julgete meeste julgete tegude kiituseks

Alustasin möödunud nädala keskpaigas tänase kolumni kirjutamist kurva tõdemusega, et meedia andmetel on parandamatult haige kuulus norra meresõitja, antropoloog ja kirjanik Thor Heyerdahl ning neljapäeval saabuski teade ta surmast. Kindlasti oli sellel säraval isiksusel, kes peamiselt läbi oma reisiraamatute meieni jõudis, oluline mõju nii mõnegi noore inimese ideaalide kujundamisel, reisikihu tekitamisel ja küllap ka elukutse valikul.
Hiljuti lahkunud Astrid Lindgreni teosed nooremas eas ja pisut hiljem Thor Heyerdahli raamatud olid mulle olulised sõbrad ja õpetajad. Koos nende autorite igavikku lahkumisega tundub mingi etapp enese elus läbi saavat. Usun, et nõndasamuti tunnevad paljud.
Olen paaril korral näinud, et teoloogid asetavad meelsasti oma töölauale portselanist või puust teo kujutise. Sõnamäng peaks laua taga töötajale meelde tuletama, et ollakse ikkagi teo-loogid ja teisalt, et sõnadele peaksid järgnema teod. Paljusõnalisuse ja ilusate teooriatega piirdumise vastu astumine on üks punkt, kus Heyerdahlist saab eeskuju võtta.
Reisid, mida ta oma teooriatele kinnituse otsimiseks tegi, olid märkimisväärsed: balsapuudest valmistatud parvega üle Vaikse ookeani Peruust Raroiale, papüüruslaeval üle Atlandi ookeani, pilliroolaeval ümber Aafrika.
Teiseks on mind alati hämmastanud Heyerdahli võime erinevaid inimesi ühtseks meeskonnaks kujundada. Kui balsaparve Kon-Tiki meeskonna moodustasid veel viis norralast ja üks rootslane, siis papüürusaluse Ra meeskonda kuulusid moslemist aafriklane, Nõukogude Liidust tulnud venelasest arst, itaalia alpinist jt väga erineva taustaga inimesed. Sellest hoolimata moodustasid nad merel töövõimelise ja üksteisega hästi läbisaava seltskonna. Usulistest eelarvamustest ning ideoloogiate vaenulikkusest oldi üle. Just seda vajab ka tänane maailm.
Heyerdahli näol oli tegemist ka rahurikkujaga akadeemilistes ringkondades. Küllap tuleb sedagi omadust eeskujuväärivaks pidada, rõhutades eelkõige autoriteetide pimeda kummardamise vältimist.
Püsivus ja julgus, millele lisandub omajagu väljakutsuvust, on meie ühiskonnas praegu ülimalt vajalikud omadused. Vaid neid põhimõtteid jälgides suudab kristlaskond olla ühiskonnale eeskujuks, olla evolutsiooni lõiketeraks – nagu on öelnud kuulus jesuiit ja evolutsionist Teilhard de Chardin. Oli ju möödunud nädalal kurb kuulda, kuidas Tallinnas viis-kuus ülbitsejat liinibussis ühe mehe rängalt läbi peksid ja paarikümnest kaassõitjast keegi talle appi ei läinud – vähe sellest, isegi ei helistanud politseisse ega kiirabisse.
Toomas Jürgenstein