Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Julgen olla? Julgen olla!

26.08.2009 | | Rubriik: Juhtkiri

Küllap lehelugeja märkas, et «Julgen olla….» oli tänavuse kiriku noortefestivali teema. Kohe algusest peale tundus see mulle kõigiti sobilikuna just noortefestivali juhtmõtteks. Vajab ju noor inimene julgust selleks, et olla tema ise, väljendada oma mõtteid ja tundeid, julgust selleks, et tasapisi astuda täiskasvanute maailma ja õppida vastutama oma valikute, tehtud ja tegemata tegude eest.
Kuid kas teema, mille poole aasta eest liigitasin hetkega nii-öelda noortepäraseks, võiks ja peaks kõnetama palju rohkemaid inimesi? 
Äsja möödunud tähtpäevad – taasiseseisvumise 18. ja Balti keti 20. aastapäev – muutsid noortepärase julguse teema minu jaoks taas aktuaalseks. 18 aastat tagasi olin esimeste õnnelike hulgas, kes võeti õppima Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonda. Olin toona kahekordselt rõõmus – esiteks pääsesin õppima usuteadust, nagu olin juba aasta jagu unistanud, teiseks sain seda teha Tartus. Viimasest ei osanud ma isegi unistada.
See rõõm oleks võinud jääda üürikeseks, kui augustisündmused oleksid võtnud teistsuguse pöörde, kui toonase ENSV Ülemnõukogu saadikud ei oleks julgenud Eestit sõltumatuks ja vabaks riigiks kuulutada.
Ma ei tea, mida need inimesed Eesti jaoks pöördelise otsuse tegemise eel ja järel mõtlesid ning tundsid. Kindlasti oli selle otsuse tegemiseks vaja palju julgust: julgust otsustada, riskida, muutuda, vastutada…
Ma ei tea ka seda, kuivõrd need, kes hääletasid Eesti iseseisvuse poolt, kogesid oma tegu kui erilist julgusavaldust. Usun, et kõige julgemad teod tehakse südame sunnil, nende aadete ja hoiakute toel, mis varem, ehk isegi pikkade aastate jooksul on omaseks saanud ja nii-öelda emapiimaga kaasa saadud. Igal ajastul on oma julgust nõudvad teod ja oma kangelased, keda nende tegude eest ülistatakse.
Teod või mõtted, mis sada aastat tagasi nõudsid enneolematut julgust, võivad praegu näida igapäevased, ent see ei muuda nende väärtust.
Aastapäevade tähistamisega hoitakse elus, kantakse põlvest põlve edasi ning luuakse uusi perekonna, kogukonna, riigi või rahvuse lugusid. Lugusid, mis kannavad endas uljust, julgust, usku ja elujõudu, mis omakorda loovad aluse inimkonna kestmisele.
Kuigi iga põlvkond peab leidma oma lood ja viima ellu oma unistused, on oluline mäletada ja mõista neid, kes on käinud enne meid.
Mõni aeg tagasi rääkis üks õppejõud, kes õpetab ülikoolis esmakursuslasi, et viimastel aastatel on ta kohanud gümnaasiumi lõpetanud noori inimesi, kes, kuuldes lugusid küüditamisest või kristlaste tagakiusamisest nõukogude võimu poolt, mõistavad küll olukorra traagilisust, ent on sellest hoolimata võimelised küsima: aga miks siis politseid ei kutsutud?
Kas see on puudulik haridus? Arvan, et tegu ei ole pelgalt õppimata koolitükkidega, vaid nn lugude kaotsiminekuga – teatakse küll fakte ajaloost, ent nende tähenduse ja sellega kaasnevate tunnete mõistmiseni ei ole jõutud, sest isiklik suhe toimunusse puudub.
Millised on need väljakutsed, mis seisavad kristliku kiriku ees? Erinevad inimesed vastaksid sellele küsimusele erinevalt, võib-olla täna teisiti kui homme ja ülehomme.
Jeesus on meid õpetanud, et on kaks käsku, mida tuleb pidada: armasta oma Jumalat ja armasta oma ligimest. Mõnikord näib, et Jumalat on kergem armastada kui teist inimest.
Kohtame ju teistes oma nõrkusi ja puudusi ning hirm enda poolikuse tunnistamise ees ei lase meil armastada teist inimest – samuti poolikut ja patust, ent ometi Jumala näo järgi loodut. Armastamata ligimest ei saa armastada Jumalat, julgus armastada kõigest hoolimata on see, mis viib elu edasi.

Kerstin Kask,
laste- ja noorsootöö ühenduse juhatuse esimees

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)