Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jõulumuusikast ja kirikukontserdist

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

«Jõulukellad helisevad, tasa, tasa …» kõlab taas paljudel jõulukontsertidel. Jälle on Maarjamaa kirikud rahvast tulvil, meenutamaks ühte muistset sündmust. Oleme koos, et ühiselt rõõmu tunda võimsatest orelihelidest, kandelaabrite pidulikust valgusest, evangeeliumi rõõmusõnumist ja armsakssaanud jõululauludest.
Üle Eestimaa lauldakse kirikutes kontsertidel inglitest, küünlasärast, kuusepuust ja jõulurõõmust. Vahel ka jõululapsest. Kuigi, jah, sellel viimasel peab kirikumuusik või vaimulik silma peal hoidma ja kirikus harvemini esinevale artistile meelde tuletama, mis puhul me jõulusid üldse peame.
Isegi suuremate kontserdikorraldusorganisatsioonide puhul on ette tulnud, et kui tellid kontserdi pealkirjaga «Jõuluaaria» ja loodad seal jõululaulu kuulda, võid pettuda. Kõlavad küll kaunid aariad, kuid need on pärit ilmalikest ooperitest ja oratooriumidest, kus jõululapsest või jõulurõõmust pole jälgegi. Ning aariadki on valitud kuidagi eriti aeglased ja kurvailmelised.
Ja kui korraldajate käest küsida, miks siis nii, ollakse üllatunud, et kuidas ei sobi – need aariad räägivad ju armastusest. Jah, aga millisest? Armuvalust, lahkumisest, õnnetust armastusest jne, samamoodi nagu tänapäevased laulud à la «Oh, my baby». Eks ooper oligi ju omaaegne meelelahutusžanr, kus söödi, joodi, mängiti kaarte ja kui solist piisavalt kõva või kõrget häält tegi, vaadati ka lavale.
Huvitav oli üks teine kogemus sama kontserdikorraldajaga. Tellides jõulukava «Buon Natale», kus lubati erinevate maade jõululaule, sain hoiatuse, et «nad laulavad ju ka Trinidadist pärit jõululaule ja üldse väga kiired ja elavad lood on». «No väga hea, ega sünnipäeval peagi nutma,» vastasin mina. – «Aga te tahate ju vaimulikku muusikat.»
Püüdsin seletada, et jõululaul (see tõeline ikka, jõululapsest) ongi vaimulik muusika. Ja et küllap need aafriklased teavad vaata et meist pareminigi, kuidas rõõmu väljendada. Aga kas seletus ka vilja kandis, saame näha järgmisel aastal. Nii et tänapäeva kontserdikorraldajatele kuluks küll üks õppeseminar või kursus marjaks ära.
Sama lugu on muuseas jõulukaartidega. Näeb ju tänapäevalgi suur hulk neist välja nagu lapsepõlveaegsed näärikaardid, millel lõbusad verivorstid, kaunid küünlad, kuusetilinad ja muu natüürmordi klassika. Vahel võib saani tagant justkui muuseas kirikuhoone ka leida. Kuid puudub jõululaps. Ning ehedaid jõulukaarte tuleb ikka välismaalt tuua.
Aga tagasi kontsertide juurde. Õnneks kuuleb meil ikka väga palju tõelist jõulumuusikat ka. Mõnel festivalil või konkursil olen avastanud, et meie kirikumuusikute seas on veel küllaltki palju avastamata pärle, kes väärt muusikat ette kannavad. Igaüks nohistab vaikselt oma kirikus tööd teha, küll orelil kauneid palasid mängides, koore laulma õpetades, ansambleid ja soliste saates ja ise lauldes. Aga naaberkiriku rahvas, rääkimata kaugemast Eesti kandist, ei tea sest suurt midagi. Samas oleks need muusikud väärt oma talente palju laiemalt päevavalgele tooma. Ettevõtlikumad otsivad ise võimalusi, kirjutavad projekte, lepivad kokku kontserdipaiga, trükivad kuulutusi ja kontserdikavu. Parimad meist on ka Eesti Kontserdiga suutnud kaupa teha.
Siin ongi küsimus: kui meil on olemas kontserdivõimelised muusikud, miks ei võiks siis me ise nende kontserte produtseerida ja neid teistele pakkuda – valdadele, linnadele, organisatsioonidele? Nii, nagu see Eesti Kontserdi puhul käib. Et see on suur töö? Muidugi on. Et kas me suudame? Ei tea, aga kui ei katseta, siis ei saagi teada. Liiati hakkab sellise vajaduse ilminguid juba tekkima. Nii mõnigi kogudus on kirikumuusika liidu poole pöördunud sooviga, et kontserti tahaks, hingekosutavat vaimuliku muusika kontserti. Ja seda pakuvad meie kirikumuusikud ikka ja jälle, ka saabuvate pühade ajal.
Tõelist jõulurõõmu kõigile!

Tuuliki Jürjo
,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees