Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jõulukuul oleks Pille Valk saanud 50aastaseks

22.12.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Keset ideid ja nende teostust. Valmis selgitusi jagama ning teiste mõtteid ära kuulama. Nii mäletavad Pille Valku paljud.Jõulukuu 21. päeval oleks ajaloolasest teoloogiadoktor Pille Valk saanud 50aastaseks, kui kuri haigus teda septembris siit ilmast poleks viinud.
Mälestus temast on ometi elav ja tema õpetused ikka meiega. Abikaasa Heiki Valk saadab sõnumi teispoolsusesse: «Oled olnud väga tubli, teinud ja andnud palju, nii et edaspidi võiksid ehk töökoormust vähemaks võtta – mida lõpupoole ju õigupoolest tegidki. Nüüd, kui viibid väljaspool aega, ei ole sellel kõigel aga enam tähendust. Hindan Su usku, et ikka saab hakkama, et kõik on hästi ja läheb nii nagu peab. Sooviksin õnne aga praeguses olemisviisis pole see vist kõige õigem soov. Pigem valgust ja rahu».
Ajaloolane Lauri Vahtre meenutab armastatud kursuseõde: «Näen ja kuulen tema igirõõmsat naeru. See naer kestab seni, kuni elab veel keegi, kes seda kuulnud on, aga võib-olla kauemgi. See naer on nagu hea sõber, millele võib toetuda iga Pille sõber, kui tal on raske. Juubelil oleksin oma jutu lõpetanud sõnadega «Kõlagu see naer veel kaua». Nüüd pean ütlema, et meie kõik, kes me seda kuulnud oleme, hoidkem seda naeru elus ja andkem edasi teistele.»

Pani elu kihama
«Ma tahan kindlasti jõuludel tema hauale jõuda,» ütles Endla Klemets, Pille esimesi kolleege Kehra gümnaasiumist, kui temalt uurin, millised mälestused on tal Pille Valgust. «Unustamatu inimene, avatud, tubli ja tohutult erudeeritud. Algusest peale, kui ta 1983. aastal suunamisega pärast ülikooli ajaloo õpetajaks tuli,» pääsevad eesti keele ja kirjanduse õpetajal sõnad kui paisu tagant. Pille leidis õpilastega ja kaasõpetajatega hea kontakti. Tavaliselt ei toimu noore õpetaja kooli maandumine nii sujuvalt ning «valutult». Temaga arvestati, hinnati ning armastati. Pille pani Kehra elu kihama uute ideede ning ettevõtmistega.
Veel toob Endla Klemets esile Pille haruldase võime eraldada oluline ebaolulisest: «Näiteks meil mõlemal oli tellitud Looming. Ma ei asunud iialgi uut numbrit lugema enne, kui olin Pillelt kuulnud, milline artikkel väärib tähelepanu!» Emakeele õpetajana avaldas talle muljet Pille tohutu lugemus ning kirjanduses orienteerumine. Lemmikraamatuks oli Dumas’ «Kolm musketäri», millele ta alailma viitas ning mida lõikude kaupa peast teadis.  
Perioodi, mida iseloomustab kannakinnitus pedagoogikas ning laste sünd perre, jääb ka Pille jõuline tulek kiriku juurde.

Kui oleks toimunud ime…
Sirje Kiivit meenutab: «Pille ise ütles mulle, et teda haaras soov teha ka ise väga häid pühapäevakoolitunde. Eeskujuks olid minu omad Püha Vaimu kirikus, kuhu Pille oma lapsega tuli. Mul oli tava, et lapsevanemad võisid tundi kõrvalruumist kuulata. Seal siis Pille ka oma pühapäevakooli kätte sai.» Sirje Kiivit iseloomustab Pillet tugeva, särava ning parimas mõttes ambitsioonika naisena, kes teadis, mida soovib ning millest jõud üle käib. «Ta ei käitunud uisapäisa. Näiteks kui avanes võimalus minna Soome kiriklikku lastetööd õppima ja ma teda Jaanile (Jaan Kiivitile – toim) soovitasin, võttis Pille kaks päeva mõtlemiseks, enne kui otsustas.»
Nukralt meenutab Sirje Kiivit nende viimast kohtumist. See oli siis, kui Pille Valgule omistati kiriku Teeneterist. «Ma ei teadnud haigusest varem. Jäime viimastena istuma ja ma küsisin, kas on mingit pääsemise võimalust. Pille vastas, et praktiliselt ei ole. Kui ainult sünniks ime,» jutustab Kiivit. Tema hääl jääb vaikseks, aga kannab mälestuse lõpuni: «Ma küsisin siis, et kui ime sünniks, mis sa siis edasi teeksid. Pille vastas: pöörduksin tagasi lastetöö juurde.»   

Kehvasti, aga rahu on südames…
Urmas Petti, õpilane, sõber ja kolleeg ning vaimulik, kes Pille jumalasõnaga viimsele teekonnale saatis meenutab, et viimast korda kohtuti Jaani kirikus. «Küsisin, kuidas sul läheb, tema vastas umbes nii, et kehvasti, aga rahu on südames. Ta oli väikeseks jäänud, kõneles aeglaselt, pidi kahe lause vahel õhku saama ja seda oli valus vaadata.»
Pille juhendas Urmas diplomitööd: «Istusime Valkude Karlova-kodu köögis, mina rääkisin oma kavadest, Pille puhastas juurvilja, kõneles talle omasel kärmel moel ja vaatas, nagu tal kombeks oli, heatahtlikult ja pisut irooniliselt, et mis sest ülbevõitu nolgist saab.»
Kolleegideks saades arutati palju Eesti kooli tuleviku ja arengute üle kirikus, leides, et mõlemas jääb vajaka inimlikkusest. «Teaduskonnas on mul riiulis krutsifiks, mille Pille mingilt järjekordselt välisreisilt tõi. Ta poetas ikka midagi lauanurgale, mõne raamatu, postkaardi või paar komput,» toob Petti näite Pille valmisolekust lõputult jagada. Teha teisele seda, mida sooviks, et sinule tehakse.

Liina Raudvassar

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)