Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jõuluime on sündimas

17.12.2008 | | Rubriik: Jutlus

Lk 1:(39–45)46–55(56)
Oleme pühitsemas 4. advendipühapäeva ja pöörame oma pilgud Maarjale, jumalaemale. Advendiajal ootame Issanda tulemist ja valmistume tema vastuvõtmiseks. See on aeg pattude kahetsemiseks ja meeleparanduseks. Issandaga kohtudes tahame olla ju igati korras, et teda vääriliselt vastu võtta.
Ka tänases kirjakohas loeme me suurest rõõmust. Rõõmustagem meiegi – Issand on ju lähedal! Ta tuleb meie, inimeste juurde. Kõik võib siin ilmas hilineda, ära jääda mingisugustel põhjustel, aga jõulude saabumine mitte. Ja meie hinge kosutab sõnum, mis seisab Pauluse kirjas filiplastele: «Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal!»
Me kõik tunneme rõõmu ja heameelt selle üle. Tunda rõõmu Jumala ligiolekust, Tema armust ja halastusest pole kahjuks osanud veel paljud. Sest inimene käib oma teid, kõnnib pimesi ja eksides. Tuntakse rõõmu elu hetkelisest heaolust, naudingutest ning muudest ajalikest ja üsna tühistest väärtustest, mida see maailm ohtralt pakub. Seega tuleks tõsiselt järele katsuda, mille küljes on minu süda kinni.
Kirjakohas seisab, et Maarja ütles: «Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.» Ülistamislaulus väljendub Maarja suur sisemine rõõm. Nende samade jumalaema sõnadega on kirik oma õhtupalves läbi aegade palvetanud.
Jumalat ülistavaid tundeid püüavad meile edasi anda ka järgmised lauluread:
Minu hing austab väga nüüd Issandat taevas,
väga mu vaim on nüüd rõõmus mu Päästja pärast,
sest et Ta on,
see on mu rõõm ja mu õnn,
armus mu alandust näinud. (KLPR 82:1)
Me kuuleme Maarja külaskäigust Eliisabeti juurde. Antud kirjakoht on väga sisutihe ning rikkalik oma sõnumi poolest. Siin võime näha ühe Iisraeli tütarlapse isiklikku usukogemust. Me tohime kogeda Maarja ülisuurt usaldust Jumala vastu. Maarja kiidab ja ülistab Jumalat ning annab temale au. Jumal on Iisraeli ajaloos ikka samal viisil vaadanud oma alandlike sulaste ja ümmardajate peale.
Magnificat on ühtlasi tänupsalm ning eshatoloogiline hümn, kust me leiame ka rohkesti osutamisi Vana Testamendi kirjakohtadele.
Jumal on vaadanud oma teenija madaluse peale. Kas mõeldakse teenijana Eliisabetti, eakat naist, kellele Jumal veel kõrges eas kingib emaks saamise rõõmu? Kas on see teenija Maarja, see lihtne Galilea tütarlaps, kellele Jumal andis ainukordse ja väga aulise koha? Tütarlaps, kellest saab jumalaema. Me saime vahetult osaliseks sündmusele, kus Eliisabet tunnistas Maarja messia emaks. See oli usukinnitus Maarjale, et ta ei kardaks ega kõhkleks. Ja Maarja huultel on ülistuslaul. Siin heliseb eshatoloogiline rõõm. Eliisabet küsis: «Miks saab osaks minule see au, et minu Issanda ema tuleb minu juurde?»
Ja Maarja vastab temale: «Jumal on minu, tühise inimese valinud suurt ülesannet täitma. Oma armus ta vaatas minule. Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved.» Maarja uskus sõnumisse, mida ingel temale kuulutas. Oma usus ta kuuletus saama oma ihuga Jumala armu astjaks, Jumala Poja kandjaks ja sünnitajaks. Ka meie ülistame Jumala suurt tegu, mille osaliseks Maarja on saanud. Jumal on vägev, temale kuulub ülistus. Tema halastus ei lõpe, vaid kestab igavesest ajast igavesti. Maarja lükkab tagasi kultusliku austamise, kõik selle, mida võidakse osutada tema isikule. Kogu au peab kuuluma Jumalale. Maarja on Jumala poolt väljavalitu.
«Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke.» Jumal on oma vägevuses ümber korraldanud nii jõu- kui ka omandisuhted selles maailmas. Kujutlus taolisest suhete muutmisest polnud ka tollases Palestiinas võõras. Vägevad, kellele «võim on hakanud pähe» ning «teinud nende südamed suureliseks», tõrjutakse troonilt. Alandlikke ootab aga ees ülendamine. Nii ülendati ka Maarja, samuti Naatsareti puusepa poeg. Ülendamine ootab kõiki alandlikke, rõhutuid ja hädas olevaid usklikke.
«Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.» Eshatoloogilise ümberkorralduse juurde kuulub ka see, et Jumal võtab taas omaks muude rahvaste poolt maha tallatud Iisraeli. Kannatava Iisraeli hädad lõpevad. Juba esiisadele andis Jumal tõotuse, et ta kohtleb armulikult oma rahvast. Iisraelist alates tuleb õndsus kõikidele maailma rahvastele.
Me oleme süüdanud neljanda küünla ja valgus meie ümber aina kasvab. Jõuluime on sündimas. Maarja rõõmustas üliväga, et talle sünnib poeg, kes on messias. Valmistame meiegi selleks ette oma südamed, kiites ja lauldes ülistust:
Kiida nüüd Isa, kes heldesti armu on heitnud,
kiida nüüd Poega, kes on Tema tahtmise täitnud,
kiitust ka nii
Pühale Vaimule vii:
kiida ja täna Kolmainust!
(KLPR 82:6)
Ka meie tohime oma madaluses osa saada sellest imelisest sündmusest, mille läbi saame kogeda Jumala armu ja halastust, ilma selleta ei oleks meil lootust ega pääsemist surmast, kurjast ega pattudest. Rõõmustame meiegi Jeesus-lapse peatsest sündimisest! Aamen.


Anu Konks
,
Jämaja ja Anseküla koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)