Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jõulud tulevad kogudusele uuenenud kirikus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Tartu Pauluse kogudus elab rõõmsas ootusärevuses, sest teadaolevalt peetakse jõulujumalateenistus taastatud kirikusaalis. Kuigi iga päev toob muutusi, on kirikusaali kasutuselevõtuni aega umbes kolm kuud. Kiriku pühitsemiseni läheb veel aasta.

Ikka ja jälle mõne aja tagant pühakoda külastades jätkub uudistamist küllaga ja nii on suures hoones seegi kord. Ega nii lihtsalt igale poole pääsegi – kus tuleb üle tellingu astuda, kus kõht sisse tõmmata. Ja all saalis on osale ruumist hoiatuseks tõmmatud punane lint – stopp, ära sinna mine! Põrand on alles paika saanud ega kannata veel tallamist.
Aga kogu tohutu saal, mis meie kirikute väiksust arvestades on tõesti suur, annab juba vägagi tuntavalt aimu, missugune see saab olema detsembris, kui hoonele antakse kasutusluba ja kogudus saab siin hakata teenistusi pidama. Kas esimesest advendist alates, ei tea sihtasutuse juht Elo Süld kinnitada, aga jõulujumalateenistusest kindlasti.

Puidulõhnane orelirõdu
Kõige huvitavam on praegu kirikus teisel korrusel, kuigi sinna pääsemiseks tuleb mõni tõke ületada. Edaspidi saab muidugi olema kergem, ka nende jaoks, kes ratastoolis on. Juba praegu on selleks lift paigas, aga selle klaasiga ümbritsetud tehnilise vidinaga veel sõita ei saa. Edasi uurima aga juhatab ninna tungiv värske puidu lõhn.
Järjest tugevamaks muutudes juhatab see orelirõdule, kuhu tuleb Lõuna-Eesti suurim, 56 registriga orel. Selle suurust on juba praegu aimata, sest oreli ülespanek käib teist kuud. Põhja-Saksamaalt orelifirmast Paschen-Kiel Orgelbau GmbH saabusid esimesed väikesed viled mais ning meistrid Kalevi Mäkinen ja Hel­muth Gripentrog intoneerisid neid kiriku kõrvalhoones väikses ja vaikses ruumis, et keegi nende töös vajalikku rahu ei segaks.
Arvatavalt oktoobri teisel nädalal sõidavad orelimeistrid Saksamaale tagasi, et autole laadida 3650 vilest kõige suuremad, mida praegu firmas valmistatakse. Kohale on jõudnud kahe tuhande vile ringis, oodata on veel suurt koormatäit orelikapi osi.

Väikesed detailid
Kiriku remont käib kord ülevalt alla, kord alt üles. Nii võiks mõelda küll, sest lisaks suurele tööle oreliga võib rõdult leida vihjeid selle kohta, kuidas kirikus üks või teine asi hakkab välja nägema. Nimelt ripub rõdu nurgas üksik lamp – just niisugused pannakse pühakotta üles siis, kui kõik tolmu tekitavad tööd on lõppenud. Kesksed lühtrid saavad muidugi olema kordades suuremad, ent stiililt sarnased.
Kilede alt leian pingid, mida on osaliselt juba rõdule üles pandud. Elo Sülla sõnul on need tehtud Tartu lähedal Nõos Wako Värkstoa meistrite käe all. Sealset firmat juhib Jaan Sild, kelle tööde nimistust leiab näiteks riigikohtu üldsaali ja Tartu ülikooli riidehoiu mööbli.
Wako Värkstuba on kirikut taastava Nordeconi alltöövõtja ja selle firma teha on kogu kiriku puitmööbel: pingid, talaari- ja tekstiilikapid, kantsel, altar ja altarivõre. Kõiki neid ühendab nn värava motiiv, mis joonistub välja ka rõdu piiretel. Sellise lahenduse on leidnud mööblile sisearhitekt Merja Nieminen.

Selge sõnum
All kirikusaalis paigaldatakse veel põrandaplaate, suurem osa neist on juba paigas, aga altariruumis jooksvad kümned kaablid on selge märk uue aja ehitusest. Selgituseks ütleb kõigega hästi kursis olev Elo Süld, et altariosa kõrval ruumis on kiriku tehniline süda, kuhu kõik juhtmed kokku lähevad.
Peatselt on siingi oodata muutusi: seinte alumine osa saab lõpliku värvikatte ja üleminek ühelt värvitoonilt teisele vormistatakse samasuguse mustriga, nagu praegu võlvkaartel näha. Nii et vaatajat ootab veel ees avastamisrõõmu. Töö käib aga ka kogudusele kõige olulisemaga, altariga.
Altaritaies ei ole seotud kiriku ehitusprojektiga, vaid on iseseisev osa ja jäetud täielikult koguduse hoolde. «Kuna kogudus tahab selles küsimuses rohkem kaasa rääkida, on ka selle finantseerimine jäetud kogudusele,» ütleb Elo Süld.
Palun abiõpetajal Kristjan Luhametsal selgitada koguduse soovi ja selgub, et taies peaks selgelt viitama Jeesuse Kristuse ristile. Otsustatud on teha kappaltar ja maalide osas on ettepanek tehtud Kuutti Johannes Lavonenile, kes on Soomes tuntud maalikunstnik, graafik, filmikunstnik ja professor. Ta on õppinud Itaalias Urbinos ja tema viimase aja üheks tuntumaks tööks on taastatud keskaegse Tyrvää Püha Olavi kiriku altari ja rõduvääride maalid, mis valmisid koostöös Osmo Rauhalaga. Kirik on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Valminud on altarimaalide visandid, mille põhjal on kogudus otsustanud koostööd jätkata. Praegu oodatakse kavandeid, et anda need siis juba nii Eesti kui ka Soome kunstiekspertidele hinnata. Altarikapi projekteerib kiriku sisekujundaja Merja Nieminen, valmistab tõenäoliselt mõni meie osav tisler.

Õnne on olnud
Sel päeval kirikus käies oli mul tagantjärele mõeldes õnne – sihtasutuse Tartu Pauluse Kirik juhti Elo Sülda oodates oli mul luba üksi ringi käia ja uurida. Ja siis ma mõtlesin, et küll läks lõppkokkuvõttes õnnelikult, et kiriku taastamine alles nüüd võimalikuks sai. Tartu, aga laiemalt kogu Eesti saab moodsa, tehniliselt ehk täiusliku pühakoja, mis on kogudusele ja linnale tõeline kingitus. Samas ühendab hoone sajanditaguse ehituskunsti ühe parematest näidetest.
Elo Süld kinnitas minu mõtet aga teise nurga alt: «2008 oli otsustamise koht, kas lähme täishankega edasi või ei. Kuigi on raske olnud, oleme lõppkokkuvõttes õnnelikud, et oleme jupiti ehitanud. On olnud aega kontsentreeruda, detailidele pühenduda. Täishanke puhul on küll raha, kuid ei ole aega, aga sa pead sellesse ära mahtuma ja nii on. Mõtlemiseks ja otsuste langetamiseks on vaja aega.»
Veel rõõmustab ta, et nõukogude ajal ei ehitatud kirikut totaalselt ümber ja ehituslikus mõttes oli kirikuruum tühi. Kuus aastat kestnud ehituse käigus on olnud aega lahenduste osas ümber mõelda ja ka vigadest õppida.
Rita Puidet

Tartu Pauluse kirik
Eliel Saarineni projekti järgi ehitatud kirik pühitseti 1. oktoobril 1917.
25. augustil 1944 põles kirik varemeteks, 1957. aastal sai kogudus loa kirik taastada. Pühakoda taaspühitseti 3. juulil 1966.
Kirik tagastati kogudusele täies mahus 21. septembril 2005.
Esimene hange kiriku rekonstrueerimiseks kuulutati välja jaanuaris 2009.
Kirik pühitsetakse uuesti sügisel 2015.

Pildigalerii: