Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jeesuse Kristuse kannatustee jälgedes

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Maarja Engel Paenurme joonistus
Palmipuudepüha

«Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: «Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda n»imel, Iisraeli kuningas!» Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga.» (Jh 12:12–14)
Kõrged rahvajuhid ja sõjamehed sõitsid linna alati hobuse seljas, sest see oli ülikule kohane loom. Samas oli hobune tavaliselt sõjaratsu ja nii sümboliseerib ta surma ja kaduvust. Jeesus oli oma aja ülikutest erinev ja tema läks pühasse linna eesli seljas, näidates nii oma alandlikkust ja valmisolekut kannatada inimeste eest.
Kristus Ketsemani aias. A. Wichwelin, 1921. Tartu Peetri kirik. Helena Semm
Vaikse nädala esmaspäev

«Jeesus, kes teadis kõike, mis teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: «Keda te otsite?» Nad vastasid talle: «Jeesust Naatsaretlast.» Ta ütles neile: «Mina olengi see.» Ka tema äraandja Juudas seisis koos nendega.» (Jh 18:4–5)
Enamik inimestest väldib kannatusi ja raskusi. Vangistajate tulles üritaks suurem osa pageda. Kristus ei pagenud Ketsemanist, vaid palvetas. Jeesus ei pagenud, vaid ta oli valmis inimkonna nimel kannatama. Issand oli valmis end vabatahtlikult andma oma vangistajate kätte. Ta suutis seda armastusest inimkonna vastu.
Jeesus suurkohtus.  Tallinna Püha Vaimu kiriku vääril.
Vaikse nädala teisipäev

«Pilaatus tuli välja ja lausus: «Mis kaebus teil on selle inimese peale?» Nad kostsid talle: «Kui see siin ei oleks kurjategija, ei me siis oleks teda sinu kätte loovutanud!» Pilaatus ütles nüüd neile: «Võtke teie ta ning mõistke ise tema üle kohut oma Seaduse järgi!» Juudid ütlesid talle: «Meil ei ole meelevalda kedagi tappa», et läheks täide Jeesuse sõna, mis ta oli öelnud, kui ta vihjas, missugust surma tal tuleb surra. Pilaatus läks nüüd taas kohtukotta ja kutsus Jeesuse ning ütles talle: «Kas sina oled juutide kuningas?»» (Jh 18: 29–33)
Jeesus seisab kohtu ees. Kohus pole objektiivne. Õhus on palju emotsioone ja inimese saatusega mängimist. Seda mõistab ka kohtuniku rollis olev Pilaatus, kes üritab lasta kas Jeesust vabaks või anda ta juutide kohtu alla.
Kuid Kristuse vangistajate soov on kindel ning Pilaatus on sunnitud andma kohtuotsuse, mis mõistab Jeesuse surma. Issand teadis seda ette, ta vastas küsimustele ausalt ja otse ega üritanud end päästa, sest tema sihiks oli surra inimkonna pattude lunastuseks.
Kristus okaskrooniga, tikand.  Tallinna toomkirik.
Vaikse nädala kolmapäev

«Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: «Ennäe inimest!»» (Jh 19:5)
Jeesus mõistetakse surma. Tal on peas kibuvitsakroon ja seljas purpurmantel. Nii astub inimkonna Issand ohvrisurma teele.
Püha õhtusöömaaeg, detail. 17. saj.  Tõstamaa kirik.
Suur Neljapäev

«Aga kui nad sõid, võttis Jee­­s­us leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: «Võtke, sööge, see on minu ihu!» Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: «Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!»» (Mt 26:26–28)
Jeesus seab armulaua. Kui senini tähistati paasasöömaajal Iisraeli rahva põgenemist Egiptuse orjusest, siis Jeesus annab sellele söömaajale uue sisu. Leib on tema ihu ja vein tema veri. Nii sõlmib Issand uue lepingu selleks, et anda inimesele andeks tema patud. Iga kord, kui tuleme armulauale, saame osa Kristusest ja tema kannatuse viljast: pattude andeksandmisest.
Jeesus ristil.  Saaremaa Jaani kiriku altarisein.
Suur Reede

«Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: «See on lõpetatud!» ja, langetanud pea, heitis hinge.» (Jh 19: 30)
Jumal asetab patuta inimesele kogu maailma patu. Tohutu on Jeesuse hingevalu, kui ta seisab seal ristipuul ja kannab kõiki inimeste patte. Me võime liita kõik oma eluajal tehtud patud, korrutada need kõigi kristlaste arvuga maailmas, kes elavad praegu ja kes on elanud enne meid.
See koorem on kohutav. Kuid Jeesus suudab seda kanda, sest ta on Jumal. Nii sureb Jumal ristil inimeste eest, et meid endaga lepitada. Tänu temale võime saada vabaks patust ja vabana Jumalat teenida. Jeesus sureb ja maetakse.
Jeesuse haudapanemine.  Tallinna Püha Vaimu kiriku vääril.
Vaikne laupäev

«Ülempreestrid ja kirjatundjad laususid Pilaatusele: «Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.» Pilaatus lausus neile: «Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!»» (Mt 27:64–65)
Jeesus on hauas, inimkonna Päästja viibib surmavallas. Ühest küljest on kõik lõppenud, sest Kristus on surnud nagu iga inimenegi sureb, teisalt teeb Kristus surmavallas viibides oma päästvat tööd. Ta oli elu ja surma Issand.
Jeesusel on kogu meelevald ja nii saab ta surma võita ja anda surnuile igavese elu. Kristus teab, mis on surm ja mida tunneb nii surnu kui leinaja. Ta aitab neid, keda surm on puudutanud, andes lootuse elule.
Jeesuse ülestõusmine, detail. 17. saj.  Varbla kiriku vana altaripilt. 4 x Sirje Simson 2 x Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arhiiv
Ülestõusmispüha

«Siis tuli ka Siimon Peetrus teisele jüngrile järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus.» (Jh 20:6–8)
Me usume ülestõusmist, me usume elu võitu. Ükski kannatus ei ole siin maailmas lõplik, isegi surm ei oma jäädavat võimu. Jeesus võitis kannatuse ja surma. Ta haud oli tühi, Issand ilmus jüngritele.
Maailmas oli midagi muutunud. Nii sai Jeesuse ülestõusmise päevast kristlaste pühapäev. Iga kord, kui tuleme jumalateenistusele, võime tunda rõõmu Jeesuse ülestõusmisest ja vaadata lootuses tulevikku. Võit on elu päralt!
Kaido Soom

* * *
Kolm päeva pimedust ja valu,
kolm päeva leina, magamata öid.
Kolm ühes, püüa mõista, palu,
kolm tuhat korda palu elu eest.

Kolmkümmend hõbeseeklit Verepõllul,
kolm korda salgab ustavaimgi meist.
Kolm kohtumõistjat – sõgeduses, hirmul,
et pole sarnane Ta ühegagi meist.

Kolm unist valvajat nüüd magada ei taha,
ei vaja leiba, piisab veest.
Kolm naist, kes kummarduvad maha,
kolm tänulikku südant tühja haua eest.

Miina Piir
13.04.2011