Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jeesus – ettevõtte tegevjuht, 1

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

Ameerika Ühendriikide evangelikaalsed megakirikud järgivad oma tegevuses äriettevõtete põhimõtteid ning on saavutanud seniolematu kirikuliikmete arvu kasvu. Sellised kirikukülastajatele kui klientidele kõikvõimalikke mugavusi, teenuseid ja teatraalseid etendusi pakkuvad kirikud ei meenuta enam traditsioonilisi kirikuid isegi väljanägemise poolest.

Näiteks kui keegi loodab leida Willow Creeki kirikust Barringtonis Illinoisi osariigis kõrget kirikutorni, riste või altareid, peab pettuma. Kas sellised kirikud on pigem osa Ameerika majandus- või usumaailmast?

Küsimus pole vaid väljanägemises. Willow Creeki kirikul on sarnaselt ettevõtetega oma strateegiline tegevuseesmärk («muuta uskmatud inimesed Jeesuse Kristuse pühendunud järgijateks»), juhatus, seitsmeastmeline strateegia ja kümme põhiväärtust. Kirik on palganud ka kaks Harvardi ja Stanfordi ülikooli haridusega ärijuhti, kes kirikule nõu annavad. Veelgi enam, isegi kirikust endast on saanud Harvardi ärikooli uurimisobjekt.

Klient on kuningas

Willow Creek on vaid üks paljudest evangelikaalsetest kirikutest Ameerikas, mis kasutavad ärimaailma meetodeid ning on hakanud oma kõrgemaid ametikandjaid nimetama tegevjuhtideks ja juhatuse esimeesteks. Ameerikas on loodud isegi pelgalt kirikutele mõeldud juhtimisalase konsulteerimise äri.

Willow Creek põhineb samal põhimõttel, millele on rajatud kõik edukad ettevõtted, põhimõttel, et klient on kuningas. 1975. aastal korraldas kiriku rajaja Bill Hybels Chicago äärelinlaste seas mitteametliku küsitluse, uurides, miks nad ei käi kirikus, ning vastavalt sellele kujundas ta kirikus pakutavate teenuste komplekti.

Ta kõrvaldas silmatorkavad usulised sümbolid nagu ristid ja vitraažid, elavdas jumalateenistusi videote, näidendite ja kaasaegse muusikaga. Jutlustes hakkas ta puudutama inimeste praktilisi probleeme.

Selline kasutajasõbralikkus läbib Hybelsi kirikut tänini. Hybelsi meeskond püüab näha oma kirikut läbi uustulnukate (või läbi «otsijate», nagu neid tema kirikus nimetatakse) silmade. Tema kirik on pühendunud «täiuslikule täisteenindusele». Kliendi esmamulje peab olema täiuslik, mistõttu hoitakse perfektselt korras niidetud muruplatse ja hästi korraldatud autoparklaid.

Sedasorti külalislahkusega ei kaasne ülepingutamist, sest muidu võib kiriku külastajatest saada evangeeliumikartjad ehk «evangelofoobid». Samas kasutatakse paljusid «konkse», mis aitavad otsijaid kiriku külge kinni haakida.

Willow Creeki kümned osadusgrupid suudavad haarata  endasse igaühe alates mootorratastefanaatikutest ja lõpetades kaalujälgijatega. Kirik pakub ka sotsiaalteenuseid alates alkohoolikute ja seksuaalsõltlaste nõustamisest kuni abini kirikusse saamisel. Kirikul on isegi «autode teenistus», mis parandab annetatud autosid ning seejärel jagab neid inimestele, kes neid vajavad.

Sõna «autod» (ingl k cars) tähendab muidugi «kristlasi, kes teenivad autosid parandades» (Christian auto-repairmen serving). Loomulikult on kirikus olulisel kohal ka meelelahutus ning seda alates sportimisvõimalustest kuni videosaalideni.

Midagi igale vanusegrupile

Willow Creek jälgib eriti hoolikalt, et eri vanusegruppide soovid oleksid täidetud. Igal nädalalõpul pakutakse kirikus tuhandetele lastele lastehoidu, mis algas puhtalt vajadusest (lapsevanemad lihtsalt ei saaks tulla kirikusse, kui poleks kedagi, kes laste järele vaataks), kuid hiljem sai ka sellest omaette «konks». Lapsevanemad saavad puhata jumalateenistuse ajal, mil nende laste eest kantakse kuninglikult hoolt. Kirikul on ka noortesaal, kus noored on vaibad üles võtnud, jätnud põrandakatteks vaid betooni ning üleni mustaks värvitud saali kaunistavad vaid arvukad video-ekraanid.

Bill Hybelsi komme panna põhirõhk kasutajasõbralikkusele on nüüdseks saanud tavaliseks kogu evangelikaalses maailmas.

Näiteks Rick Warren on viiendat põlve lõuna-baptist, keda kasvatati nooruses karmi ja emotsionaalse usu traditsioonis. Kuid kui ta kolis Saddlebacki kirikusse Lake Forestis Lõuna-Kalifornias, sai ta aru, et sellised baptistide «põhitooted» nagu altarikutsed – kus inimesed tulevad jumalateenistuse ajal ette Jeesust vastu võtma – ei sobi enam hästi tema jõukatest ja vaoshoitud inimestest koosnevas koguduses.

Nii muutis Warren end pingevabaks kalifornialaseks, ta käib ringi habetunult ja lahtise kaelusega ning pakub kuulajatele komplekti kaasaegsest muusikast ja eneseabi nõuannetest.

(Järgneb.)


Refereerinud ja tõlkinud Alar Kilp

Allikas: “Jesus, CEO”, Economist, 12/24/2005, lk 41–44.